Põhja-Eesti klint: Saka–Ontika–Toila

Gümnaasiumilõpetajaid, kes jalgrattaekskursioonil Ontikal peatusid ja paekaldast alla ronisid, ehmatas putkast välja hüpanud püssimees, kes poistelt isikutunnistusi nõudis ja fotoaparaadist filmi välja kiskus. Oli suure sõja eel­õhtu – juuni 1941.

Põhja-Eesti rannik jäi pooleks sajandiks tsooniks, kuhu pääses vaid erilubadega. Neid sai aga taotleda ka tervele rühmale korraga. 1966. aastal suvel tõid Ontikale rahvast kümned bussid, lisaks pikk eraautode rodu – teoks sai Eesti Looduskaitse Seltsi esimene kokkutulek.

Rahvahulk nägi selles päikesepaistelises päevas ja meresinas korraga justkui oma algkodu nurgakivi ja püsimise mõtet. Seltsi eestvedaja Jaan Eilart ja lavastaja Voldemar Panso kõnelesid, mehed pildistasid, naised naeratasid. Lapsed kõlgutasid isegi jalgu üle pangaserva, mis kõrgub kuni 56 meetrini merepinnast.

“Paekallas on eestlastele suure emotsionaalse tähendusega,” kirjutab geograaf Andres Tõnisson oma Põhja-Eesti reisijuhis (2001). “See on kindlasti üks kõige rohkem maalitud ja pildistatud objekte Eestimaal.”

Mida oleksid aga poisid panga all näinud, kui Vene sõdur oleks tookord 1941. aastal järsaku all valitsevas poolviduses valguses silmad kinni pigistanud ja lubanud neil edasi minna?