Naelapillimehed: muuseumi mannekeenid Pipi – Maarja Mitt ja Tikutopsimees – Helgur Rosenthal, Tätte – Silver Sepp ja kolmas mannekeen Merevaigunaine – Maarja Jakobson. Kasepakkudes sündiv hääl on kui muinasjutt ja kõik kõlab, nagu mängiks suur orkester. Mitte lihtsalt vägi, vaid vägev. Tartu Uus Teater
Ma tõesti ei ole nii suure seltskonnaga koos metsas magamiskotil lösutanud. Aga just kujuteldavasse metsa juhatasid näitlejad publiku ja laotasid meid teatrisaali laiali. Metsa tähistasid magamiskottide peatsis olevad suured puutüvest saetud kettad. Hiljem kasvasid mõned neist maast taevani ulatuvateks energiasammasteks. Saali laest kasekettale projitseeritud valgusesammas sai alguse küll ülevalt, aga kogu alguse atmosfäär viis mõtte just juurtele. Puu juurtele üheselt. Sadama teatri saal ei ole veel pimedaks läinud. Marika Bara­banštši­kova käib mopiga lava üle, peseb puhtaks niigi puhta ekraani. Ta ei ole koristaja, vaid kohtunik. On see kohtunik, kes mängu vilistab. On see kohtunik ka, kes kohtusaalis talaaris ebamugavaid küsimusi küsib.
Avalehele
0 Kommentaari