Maalehe värvides Pobeda on meie uhkus ja rõõm ning liikuv reklaam, kuid mõte sellega Moostesse sõita tundub natuke ärevakstegev.

Mineku eelõhtul läheme Pobi hingeelu tundva Jüri Aarmaga autot tankima. Ta teeb sealjuures masinast kiire ülevaate, mille sisuks on mõte, et midagi hullu siin pole, auto nagu auto ikka.

Millegipärast tundub end pika nina ja pisikeste peeglitega auto diivanistmel õõtsutava Aarma jutt väheusutav. Pigem kaldun uskuma teist kolleegi, kes räägib, kuidas ta naine keeldus Pobiga Noarootsi “Lauluga maale” salvestusele kaasa sõitmast, sest kartis teele jääda.

Mehed panevad alati värvi juurde

Tankimiseks seisatud auto ei võtagi enam vedu ja peame ta bensukas käima lükkama. Hiljem saabunud mehhaanik tuvastab vea süütelukus.

Ärevust tekitavale reisile registreerub vahepeal veel kolm reisijat. “Stiilsele sõidule,” arvavad nemad. “On rohkem lükkajaid,” mõtleb juht.

“Tartus lasevad nad ennast kohe bussijaama viia või lähevad jalgsi edasi,” ennustab Maalehe autojuht Andres Annuste stiilsuse-juttu kuuldes. Samuti soovitab ta lahkuda peaaegu eelmisel õhtul, et üldse salvestusele kohale jõuda.

Lohutame end sellega, et mehed panevad alati autodest rääkides värvi juurde. Kinnitage parem kübarad ja baretid, küll me juba sõidame nii mis mürin!

Hommikuks ongi mehhaanik süüteluku korda saanud ja lükkamise asemel puhume täis mõned Maalehe õhupallid. Need teevad sõidu ajal antenni küljes hirmsat lärmi ja taovad vastu raskest plekist katust, nagu töötaks seal sepikoda. Õnneks lähevad pallid pärast esimest kilomeetrit katki.

Vihmapiisad toovad välja tõe kojameeste kohta — need töötavad. Algul jõnks ja jõnks, jupi kaupa, siis saavad hoo sisse ja pühivad küll. Harjumatu nurga all gaasipedaal võtab jala esiti kangeks ning pöördeid tuleb teha aeglaselt, sest suurem hoog viib kollase lennuki ninapidi kõrvalritta.

Keegi on kunagi püüdnud Pobisse paigaldada raadiot, kuid loomulikult puuduvad 1954. aastal tehasest väljunud autol ustesse ehitatud kõlarid ja Blaupunkt on vait kui sukk. Sellest pole hullu, sest mühin salongis on nii kõva, et räägime kõrgendatud häälel.

Kiiremal sõidul hakkavad aknad natuke värisema ja imelikes kohtades tekib tuuletõmme.

“Stiilne,” karjuvad kaassõitjad end diivanitel vedrutades ja lehvitavad autojuhtidele, kes mööda sõites pöidla tõstavad.

Jah, häda pole midagi. Kangesti tahaks nüüd teada, kes oli see ostujõuline mees või naine, kes 57 aasta eest sai välja käia 16 000 rubla ning pärast päevi elavas järjekorras seismist endale uhiuue neljarattalise koju tõi.

Korralik ja hoolas pidi ta olema, kuis muidu auto veel ikka teel sõidaks, simmanitel ja laatadel käiks. Muidugi räägitakse, et Pobeda on tehtud nii tugevast plekist, et ülekaela käimine selle kuju kuigivõrd ei muuda.

Moostes lauldakse, raamatud peas

Pobi pleki vastupidavust me ei katseta. Jõuame Moostesse nagu õiged mehed kunagi. Viiendat linapäeva ilmestanud Põhupalliteater ja loengud linast on läbi, kuid laat käib täie hooga.

Puhume täis uued õhupallid, nõjatume hooletu elegantsiga auto poritiivale ning võtame vastu kolleegide tunnustuse kohalejõudmise puhul.

Päev on kohutavalt palav. Mooste mõisa suurde hoovi kogunenud rahvas peab valima, kas jahutada ennast järves, seista katkematus kaljasabas või panna kübara puudumisel endale pähe lauluraamat. Erandiks on uhkete pitsiliste päikesevarjudega neiud, kelletaolisi vaid ühel suvisel käsitöölaadal leida võib. Nagu ühel “Lauluga maale” salvestusel ikka, peab publik plaksutama siingi just siis ja just nii võimsalt, kui telemees Jaak Tammearu nõuab. Oma kodukoha eest pole see aga mingi vaev!

Eriline vaev pole ka taibata, et kui Gerli Padar ja Jüri Aarma küsivad, kus on kõige sinisemad linapõllud, kus on statsionaarne külateater ja kus käib kõige agaram mõisataastamine, tuleb kooris hüüda: „Moooooooste!”

Vaatamata publiku taiplikkusele, peab eeslaulja Gerli hoiatama, et igasugune plaksutamine on teretulnud, kuid see ei tohi laulu rütmi sassi ajada. „Mina näiteks ei suuda niimoodi, et laulan ja plaksutan samal ajal,” tunnistab ta.

Publik võtab õppust ja teeb oma töö suurepäraselt. “Tehtud! Kõik olite superfantastilised!” hüüab Gerli pärast viimase loo salvestamist. “Mul on tõsiselt hea meel, et te jaksasite sellisel palaval päeval koos meiega laulda. Ja nüüd kõik suspede väele ja vette!”

Poola polnud seekord teretulnud

Osa rahvast pöörab end aga vee asemel mõisa kõrvalhoone poole, kus pakuvad silmailu rahva- ja seltskonnatantsijad. Platsis on ka pannkoogiküpsetajad ja värvilises linases riides modellid.

“Kõik asjad sujusid sada protsenti, midagi ära ei jäänud ja keegi tulemata ei jäänud,” kiidab hiljem Mooste vallavalitsuse kultuurispetsialist Maret Aruoja, kes jääb päevaga väga rahule.

Laadalisi saab isegi natuke rohkem kui vaja, sest laadaplatsile tiiru peale tehes leiab Aruoja värava tagant ühe Poola pudi-padiga kaupleja, kellel kõik salaja juba vaiba peale laotatud. “Seletasin talle, et kindlasti on ka mujal võimalusi oma kaupa turustada, mitte siin lina- ja käsitöölaadal,” räägib Aruoja hiljem. “Õnneks oli ta viisakas — palus vabandust ja pakkis oma asjad kokku.”

Muus osas läheb linapäev igati korda. Telk-linaköögis saab maitsta ja osta linajahukooki, linajooki, linajahukotlette ja linaõli.

Huvilised saavad teada, et linajahu erineb teistest jahudest limaaine ja organismile kasulike oomega-3 rasvhapete rikkaliku sisalduse poolest. Põske saab pista ka Lõuna Pagarite Moostes toodetud linaseemnejahust linakukleid.

Maret Aruoja sõnul on kohalikud linaseemnete tervislikkusest väga teadlikud ja kasutavad neid meelsasti. Et aga Mooste kui Eesti linapealinna kuulsus mujalegi leviks, toimub lina- ja käsitöölaat sealses mõisahoovis ka järgmisel aastal.

Ujukad varurattal

Ilm aga läheb üha kuumemaks ning pärastlõunaks leidub Pobeda pagasiruumis varurattal märgi ujukaid ning salongis valitsev kuumus tekitab miraaže.

Aeg-ajalt hiilib mõni inimene lähedale ja koputab kapotile, julgemad piiluvad sisse ning mõned lasevad endast arglikult auto taustal mobiiliga pilti teha.

Karta poleks muidugi vaja, võime teist teie mobiiliga ka ise auto taustal pilti teha! Pobi ongi ju mõeldud lustakaks pilgupüüdjaks, ja kui salvestuse lõpus Ruusa rahvatantsurühm end ümber auto sätib, pildistame neid rõõmuga.

Tagasiteel peame tegema paar peatust — kord tundub juba, et…

Aga ei, kõik läheb hästi, miski pole puudu ega katki. Valame peale jahutusvedelikku, lisame õli ja sõidame nagu saksad, kuni paak kuskil Piibe maanteel tühjaks saab.

Ökonoomsusega masin ei hiilga, sestap on varukanister kaasas.

Hilisel tunnil jõuabki väsinud ja raputada saanud, kuid rahulolev seltskond pealinna tagasi.

Moostes käidud nagu lipsti!

“Lauluga maale”
- Moostes salvestatud saade läheb eetrisse eeloleval laupäeval kl 20.15, Jumindal salvestatud saade 14. augustil kl 20.15.
- Kõik eetris olnud saated on järelvaadatavad ETV veebilehelt saadete arhiivist.

Mooste salvestuse pilte vaata siit.