Ma polnud oma elu jooksul varem näinud maanteedel korraga liikumas nii palju busse ja sõiduautosid kui 25 aastat tagasi 23. augustil. Olin oma töökohas organiseerijate hulgas ja busse kamandasingi tol ajal õnneks mina. Enam ei mäleta, kas kõik viis LAZ-i ja üks PAZ läksid käiku või mahtusid inimesed vähemasse ära. Igatahes meie sõitsime Kärusse, Rapla – Türi maanteele. Ise seisin just seal, kus teerist ja hiljem paigaldati teisele poole balti keti monument. Transistorraadiod olid kaasas, loeti vabaduse loitsu, hoidsime kätest kinni ning laususime raadiost kostvaid sõnu kaasa. Võimas tunne oli!

Rohkem kui käest-kinni inimketis seismine on mulle mällu jäänud kojusõit. Tulime Türi kaudu, bussiaknad lahti, sini-must-valged tuules lehvimas ja vali laul kõlamas. Iga talu teeotsa juures hõigati ja lehvitati. See oli eriline kirgastumine.

25 aastat tagasi toimunud sündmust meenutab käimas olev Balti keti velotuur, mis möödus täna otse minu kodu teeotsast. Tänane etapp algas Pärnust ja lõppes Viljandis.

Sättisin end õigeks ajaks tee äärde ja pärast vilkuritega politseiautosid hakkas ratturite rivi minust vuhinal mööda kihutama. Saba poole järele vaadates isegi meenutas kunagist balti ketti. Ratas rattas kinni ja kiirust oma 50-60 km/tunnis, kummide sahin ja küürus ratturid. Vaevu suutsin kaks pilti klõpsida. Siin nad on.

Mulle jalgrattasport meeldib, mehiste ja vastupidavate meeste ala. Täna õhtul algab Hispaanias Vuelta tuur, kus kaks eestlast samuti võistlustules. Eriti soovin jõudu ja vastupidavust omakandi mehele Tanel Kangertile. Pöidlad pihku!