Kas Eestis on vaid üks mets?

Küsiksin teisiti: kas koostöö riigimetsa majandajate (RMK) ja erametsaomanike vahel on võimalik, millised on erinevused ning mis on ühine?

Erinevustest mainin kohe, et füüsilisest isikust metsaomanik või juriidilisest isikust metsafirma ning Eestis maid kokku ostvad välismaa kodanikud, kes on ise metsamaade omanikud, saavad enam-vähem vabalt tegutseda iseenda huvides, kui ei minda vastuollu kehtestatud seadustega, alates metsaseadusest, looduskaitseseadusest, maksuseadusest jne. ning järgides paljusid õigusakte ja määrusi. Metsaomanike ring on meil kirju.

Eraomanikega võrreldes pole RMK-l omandiõigust, tema tegeleb vaid metsade majandamisega ning on lihtsalt üks tulundusasutus, mis teenib riiki. Kellele õigupoolest kuulub riigi metsamaa, on minu meelest segane. Kas omanikuks on riik, seega kogu rahvas, meie kõik? Siis on meil kui kodanikel õigus majandaja kohta ka arvamust avaldada, kiita, kui miski meeldib, või laita, kui on pahasti. Kui oleme omandiõiguse delegeerinud valitsusele, ministeeriumile, kelle juures on tulundusasutus RMK, kustkaudu meie ühise metsa majandamisest teenitud kasumi näol igal aastal riigieelarvesse väike panus laekub, kas siis tuleb vait olla?

Riigimetsa Majandamise Keskuses on loodud töörühm ja koostöös Eesti Erametsaliiduga soovitakse kaardistada, millised on kokkupuutepunktid riigimetsade ja erametsade vahel ning milliseid arenguid võiks selles vallas tulevikus olla. Mõned eelnevad praktilised kogemused mul juba on ja arvatavasti tuleb veelgi, sest suurim metsanaaber ongi mul riigimets.

Rõhutan, et igasugune koostöö nõuab mõlemapoolset tahet, huvi, mõistmist ja kokkuleppeid. Mul on paar positiivset näidet juba kaugemast ajast olemas. Esimene oli 1999.a., kui õnnestus Marana taimlast kuuseistikuid osta ning teine, kui oma ja riigi maa vahelisele kraavile paar truupi ehitasin. Torud ostsin ise, kopatöö maksin ka kinni, kuid katmiseks vajaliku kruusa küsisin metskonnast. Lahkelt lubati hunnikust võtta. Nüüd sõidavad ka nemad sellest truubist üle.

Kui metskonnal oli varem kombeks talvel metsasihte lumest lahti lükata, ennekõike metskitsedele liikumiseks, aga ka võsastumise ärahoidmiseks, siis ei keelatud sahamehel riigimaa piiri lõppedes veel sama sihti mööda paarsada meetrit edasi lund lükata, et minagi oma metsa pääseksin. Kahjuks nüüd selliseid töid enam ei tehta. Siiski oli tore eelmisel sügisel avastada, et niiduk oli puhastanud kõrgest rohust ja peenvõsast minu ja riigimaa piirikraavi äärse pinnasetee, mis säästis mul hulga käsitsi niitmistööd.

Äsja kohtusin raieid korraldava praakeriga ja rääkisin metsasihist, mis peale riigimetsas liikumise on samal ajal ka metsadele ligipääsuteeks nii mulle kui veel kahele erametsaomanikule. Näitasin ette kohad, kus külmumata pinnasetee raskeid puidukoormaid ei kanna ja leidsime võimalused, kuidas veotöid ilma sihti lõhkumata annaks teha.

Põhimõtteliselt on ju väikses Eestis tõesti vaid üks mets ning riigimetsa ja erametsaomanike ühiseid kokkupuutekohti tasub kindlasti otsida.