Otsisin oma päevikutest ja fotodelt andmeid, mis aastal ma nad istutasin. Täitsa imelik – kõiki kuusenoorendikke tean une pealt, mäletan täpselt aastaid ja kes istutada aitasid, kuid nüüd järsku ei mäleta mõnekümne lehisetaime mulda pistmist. Ju siis ei võtnud see töö nii pikalt aega, et oleks eredalt mällu jäänud. Aiavõrku sai ka ostetud ja panime taimedele „puurid“ ümber, et metsloomad kohe alguses neid nahka ei pistaks. Ei pistnud ühti, kõik on puud alles, aiavõrgud tüvede ümber samuti.
Eelmisel sügisel olen blogis kirjutanud, et lehised said kolmeaastaseks. Küllap siis praeguseks on nad pärast istutamist 4 suve saanud kasvada.

Kui mu poeg puu kõrval on 185-186 cm pikkune, siis peaks lehis olema üle 4,5 meetri kõrge. Järelikult viskab ta suvega meetri jagu kõrgust juurde. Kohe esimesel aastal väike taim siiski nii kiiresti ei kasva.

Lehised istutasin huvi pärast, sest seda puuliiki kohtab meie kandis vähe. Metsa ääres oli parajasti lapike vaba ruumi ja soovisin lihtsalt jälgida, mis mõnekümnest lehisetaimest ükskord saab. Vast väike lehisesalu, mis põllult vaadates kraavi taga kohe ära paistab ja rohelise kuusiku kõrval sügiseti kaunilt kollendab.