Leili metsalood | Eesti külamustrid jutustavad eestlaste lugu
Öeldakse, et Eestis pole kunagi varem elatud nii hästi kui praegu. Linnades kindlasti, osaliselt isegi maal. Kuidas muidu saavad suurtel platsidel põriseda murutraktorid, majadele ilmuda uued katused ja aknad ning õuede alla veetorustikud ja kanalisatsioonimahutid. Eestlaste taluõued on hoolitsetud.
Inimesi on argipäeviti maal vähe, samas jaaniõhtuks sõidavad kokku kõik, kel side koduküla või sünnimajaga säilinud. Mõnes õues on pühade ajal autosid sama palju kui inimesi, mis tähendab, et tullaksegi eri kantidest. Jutt tasuta ühistranspordist maal erutab väheseid, sest iga metsataluni see nagunii ei ulatu, korras sõiduteid vajatakse hoopis rohkem.
Eestlane tahab elada omaette, nii et naaber õuele ei näeks. Maal on talude vahemaa juba ajalooliselt parasjagu nii suur olnud, et aknavalgus ja korstnasuits paistavad küll üle põllu ära ja koera haukumist kuuleb ka, kuid õuel liikumist näha ei ole. Selsamal põhjusel on paljudel maalt linna elama asunud inimestel raske kohaneda oludega, kus võõra pilgu eest ollakse kaitsetud.
Maainimene tunneb end koduselt metsas ja niidul, rabaservas või mererannal. Kord aastas tullakse kokku küla jaanitulele või sõidetakse nelja aasta järel laulupeole, et saada kinnitust ühes olemise väele. Kui pidu läbi, ollakse argipäeval jälle meelsamini omaette.
Räägitagu mis tahes, eestlane on oma olemuselt siiski maarahvas, elagu ja töötagu ta linnas või võõral maal. Jaanipäeval teel liikuvaid autosid vaadates võis näha paljudel rahvuslippe lehvimas. Magusvalusalt uhke tunne on, et tahame olla eestlased omal maal ja seda ka näidata.