Lepiku tekkelugu on mulle selge, sest kolhoosiajal, 80ndatel, raiuti selles kohas maha vana kuusemets ning istutati kuusetaimed asemele ka. Aga millegipärast, kas taimed said otsa või saadeti istutajad mujale tööle, jäi langil üks hektarisuurune piklik riba uuendamata. Selle keskel jäeti õnneks raiest puutumata ka üks kena künnapuu, kes kõrgub seal praegu üle teiste.

Loodus tegi lagedal alal oma valiku ja otsustas, et põlise metsamaa mulla parandamiseks sobib vahepeal just hall lepp. Takseerkirjeldusest vaatan, et 1.boniteet, naadi kasvukohatüüp – paremat annab tahta. Kodumets ikkagi.

Kui mulle meie maad-metsad tagastati, oli selles kohas lihtsalt üks võpsik leppade ja toomingatega, millega ei osanud midagi peale hakata. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, kui võsa ja peenike räbu sai välja raiutud, on lepik ilmet võtmas. Kevadel, kui rohurinnet veel pole, leiab leppade vahel isegi tillukesi kuusehakatisi. Kusagilt kõrvalt on seeme sinna jõudnud. See aga tähendab, et hall-lepikust saab pikapeale kujundada kuuse-kase segametsa.

Siiani jätkuvalt justkui alamaks puuks peetav hall lepp on igati lugupidamist vääriv liik, on asendamatu eestimaise suitsukala ja suitsuliha tootmisel, annab toasooja, parandab metsamulda ja valmistab pinnast ette järgmistele, hinnalisemat ja kõvemat puitu andvatele puuliikidele.