Leili metsalood | Hallvarese sügis
Meiega koos jäävad siia need, kes külma talve ja pimeda aja üle elada suudavad. Ühed neist on hallvaresed, inimeste lähedusse hoidvad linnud.
Alles mõni päev tagasi lendas ringi suurem hulk ärritunud ja häälekaid vareseid, kellel oli mingi omavaheline tülivärk lahendada. Praegu toidupuudust pole, aga territoorium vajab kaitsmist, küllap see oli ka põhjuseks, miks sissetungijale või vargale koht kätte püüti näidata.
Mul on kodu juures juba aastaid elanud varesepaar, kes ehitavad igal kevadel erineva kuuse latva uue pesa. Kuused jäävad naabri maale, need on vanad, suurte okstega, kõrged ja neid on kuus tükki. Kui ring täis saab, võetakse kasutusele mõni eelmine kuusk ja alustatakse pesaehituse ringi otsast peale. Ega see varesepesa teabmis meistritöö ole ja suureks kasvavad pojad lammutavad selle enne laiali, kui pesast lahkumise aeg kätte jõuab.
Nii on mul koduaias toimetades sageli kaaslasteks need naabri kuuskedel pesitsevad varesed, kes on jaol, kui maad kaevan või kompostihunnikusse toidujääke sokutan. Loomulikult hoiavad linnud kevadel ja suvisel ajal inimesest parajasse kaugusse, samas talvel sätitakse end kohe kaseoksale vaatluspostile, kui näevad inimest pange või kausiga kompostihunniku poole astumas.
Peale hallvareste elab aastaringselt meie õues ka harakapaar. Harakad ja varesed omavahel kõige suuremad sõbrad ei ole, hoiavad distantsi. Harakas üritab igal kevadel vana ja ülekasvanud kuuseheki sisse pesa ehitada, aga harakapoegi pole mul siiani õnnestunud näha.
Varesepaar aga kantseldab ja toidab oma poegi suure hoolega. Pesast välja lennanud poegadele topitakse toit nokast kurku, kuni varesepojad aiamaal patseerides seda ise hankima õpivad.
Sügisel tasub mõelda neile, kes koos inimesega talvele vastu lähevad, ellu jääda püüavad ja kevadeni vastu peavad. Millegipärast paitavad kõrva ja meeli ikka suvised linnuhääled, üks kaunim kui teine, aga tõelised ellujääjad on just need, kes soojale maale ära ei rända, vaid siinsamas vastu peavad. Nagu inimesedki.
