Foto: Leili Mihkelson

Need kaks, kes pildil, on paar. Parempoolne ja kogukam on emaslind, teine isane. Kui poleks kollaseid sügislehti, võiks arvata, et on veebruar, mil kakud paarilisele külge löövad. Aga kuupäev oli 25.oktoober, kui olin tunnistajaks kahe linnu õrnuseavaldustele ja lähedusele. Koos minnakse ka talvele vastu.

Händkakud ehk uraali kakud on öise eluviisiga röövlinnud, kes päevasel ajal tavaliselt tukuvad kusagil varjulises kohas puuoksal. Sügise saabudes, kui ilmad pimenevad, võib händkakke järjest sagedamini kohata ka päevasel ajal.

Kakkude toiduks on peamiselt hiired, keda lind passib puuoksal. Kevadel, kui kakul pojad toita, püütakse ka väiksemaid linde. Külmal talvel, kui toiduga kitsas, rünnatakse isegi oravaid. Hiire, oma peamise toiduobjekti olemasolust saab kakk aimu tänu üliteravale kuulmisele ning saagi tabamisele aitab kaasa kaku erilisest sulestikust tulenev helitu lend. Nagu vaim hõljub ta puude vahel. Mina pole kordagi seda lindu näinud puulatvadest kõrgemal lendamas, nagu teevad seda kotkad, viud, rongad, varesed ja paljud teised.

Olen händkakku kutsunud hellitavalt ka metsavalvuriks, vahel ütlen, et Vana Hall jälgis hämarikus puu otsast. Kui õnnestub linde pildistada, siis pikapeale õpib silm neid näo, sulestiku või kehahoiaku järgi eristama.

Metsa minnes olin valmis, et ehk kohtan ka kolmandal päeval kakkusid. Kui nägin, et üks istub oksal ja on võimalus temast ka pilti teha, siis sel hetkel lendas minu kõrvalt mööda veel teinegi ja maandus otsejoones oksal istuja kõrvale. Oli selge, et linnud olid omavahel tuttavad, paarilised. Ei mingit võõristust ega tõrjumist, mida võõraste puhul võib ette tulla. Kordamööda nakitseti nokaga paarilise nägu ja kaela, vaadati teineteist ja jäädi rahulolevalt oksale kõrvuti istuma.

Pildid tehtud, astusin edasi oma tööd jätkama. Aga seal ootas ees mind veel kolmas händkakk. Temast mõni teine kord.