Leili metsalood | Hilised seened kakumetsas
Metsahooldustöid tehes ei jää mahti või pole jõudu pärast töö lõppu lihtsalt niisama metsas ringi uidata. Seepärast polnud ka kursis, milliseid hiliseid seeni metsas praegu leidub.
Tööjärjele minnes juhtusin nägema otse minu ees puude vahel madallennul mööduvat händkakku, hääletu nagu metsavaim. Kui kultuure hooldama lähen, siis on lõikur seljas ja fotoaparaati kaasa ei tassi. Nii ei saanud ma ka kakust pilti. Loodetavasti kohtume veel, sest kui lind kord sobiva koha välja on valinud, tuleb ta sinna tagasi.
Sain kakuga kohtumisest innustust ning kuusekultuuri hoolduse lõpetamine kulges hoogsas tempos. Tagantjärele on lihtne rääkida, et ära tegin. Tegelikult peab ikka päris palju vaeva nägema nii füüsiliselt kui tähelepanu koondamisega. Pruugib kasvõi natuke hooletuks muutuda või hetkeks pilk kõrvale pöörata, kui võibki rohust või lepavõsast halvasti välja paistval kuusetaimel ladva maha lõigata. Õnneks tuleb pikaajaline kogemus appi ja ladvad jäid seekord terveks.
Kakk ei läinud tööd tehes kordagi meelest ning kui lõpetasin ja lõikuri autosse viisin, otsustasin natuke ringi käia – ehk kakk ikka istub kusagil puu otsas. Kuulatasin, kuidas mänsak ärevalt kisas ja läksin selles suunas. Kõik väiksemad linnud on alati ärevad ja kuulutavad kõigile, kui röövlind metsas passimas on.
Kakku ma siiski ei näinud, aga ringi käies sattusin šampinjonidele, millest üks siin pildil. Läheduses oli veel mustade eoslehtedega vanemaid ja mitu suuremat seent. Olin nendega hiljaks jäänud. Samas on hea teada, et kui ilmad soojad ja niiskust piisavalt, võib metsast praegugi söögiseeni leida.
