Foto: Leili Mihkelson

Sõitsin põlluteed ja kaugemal põllunurgas märkasin kaht kogu. No mida paremat veel võiksin kevadise ilmaga üldse näha – põdrad! Nemad on ellujääjad. Terve kevad ja suvi on ees, ilmad lähevad soojemaks, rohi hakkab rohetama, pungad paisuvad ja toitu looduses küllaga. Järgmise jahihooajani on omajagu aega.

Vesi jões on alanenud ning jälle pääseb ilma vette astumata sillani. Kuulen puude vahel musträhni kopsimist ja häälitsusi. Korraks õnnestub ka lindu ennast puutüvel näha, siis kaob ta jälle varju.

Kõnnin kuusenoorendiku vahel ja kõrva kostab musträsta kaunis lauluviis. Seisan ja kuulatan ja tunnen – kauaoodatud kevad ongi käes! Rääkigu teised mida tahes sooja suve ootusest, minule saabub aasta kauneim aeg ikka koos linnulaulu, esimeste kevadõite ja kimalastega.

Käisin korraks kontrollimas, kas minu metsa konnakotkapesa on pärast tuuli ja lumesadu endiselt kuusepuul alles. Kõik oli endine, nii kuused kui pesa. Veel kuu aega ootust ja siis jõuab pesa pererahvas kohale.

Hiireviusid olen paaril korral juba näinud. Nemadki olid vahepeal kusagile parematele toidumaadele rännanud ja ilmuvad nüüd tasapisi siia tagasi. Alati ei saa kindel olla, kas pesamets ja pesapuu enam alles ongi. Hiireviude pesad pole nii rangelt kaitstud kui kotkaste omad, seepärast võivad mõnes metsas ka raiesse sattuda.

Kui harvesterijuht või saemees pesaga puu langil küll langetamata jätaks, ei sobi see üksi lagedale jäänuna enam hiireviule pesitsemiseks, sest avatud maastik pole poegade üleskasvatamiseks kuigi turvaline paik.

Loodetavasti laieneb aja jooksul terves ühiskonnas mõistmine, et mets ei kasva üksnes tulu teenimiseks, vaid et see on eriliselt väärtuslik elukeskkond kõigele Maal elavale, sh. inimestele. Seepärast oleme me maa- ja metsaomanikena seatud vastutust kandma elukeskkonna säilimise eest ning lootma ja eeldama, et ülejäänud ühiskond seda mõistab ja toetab.