Kevadel, mil algab metsas uus eluring, saabuvad rändlinnud, ärkavad putukad ja paisuvad pungad, ei tohiks inimene metsaellu enam sekkuda. Seda kõike oli ühe maamehe ja metsaomaniku suust, kes loodusega ühes rütmis elab, väga kosutav kuulda. Olen sama meelt.

Eks olen minagi pika elu jooksul kõiksugu kevadeid näinud, sealhulgas metsaomanikuna ka sellist, kui kodumetsa langil olid langetatud palgid-notid ootamas ja traktor hakkas välja vedama just hetkel, kui järsku sulale läks. Juhtus samasugune talv olema nagu tänavu, mil lume all suhteliselt külmumata maa. Esimesed koormad veeresid kenasti, aga iga järgmisega hakkas järjest sügavamaid rööpaid nii langile kui veoteele tekkima. Ega noil aegadel, 1990ndate lõpus, kärul vedavaid rattad polnud, ainult Belarus eest tiris palju suutis.

Oh seda häbi ja südamevalu! Ehkki sellest on möödas üle 20 aasta, tuletavad toda hilja peale jäänud metsavedu meelde siiani nähtavad kraavitaolised paarisvaod. Uue metsa kasvamist jäljed muidugi ei sega, aga kui ise sinna satun ja komberdan, siis tuletavad nad siiani mulle toda kevadet meelde.

Sama langi, nüüdseks juba korraliku noore metsa lähistel käisin paar päeva tagasi uurimas, ega põdrad pole kurja tegemas käinud. Kuis siis teisiti! Ikka on neil vaja kevadel kuusekoort tõmmata. Koor polnud tol hetkel veel õnneks nii lahti, et see suurte tükkidena tüvelt maha tuleks, aga see aeg on kohe käes.