Foto: Leili Mihkelson

Tean, et jahimehed pidasid enne jaani sokujahti ja viisid lihakehad vorstimeistri juurde. Mina pole sokuvorsti siiani küll maitsta saanud, aga mis vahet sel mõne teise ulukivorstiga eriti olla saabki, sest tõenäoliselt lisatakse lihamassile veel seapekki ning maitseainedki riputab vorstimeister oma harjumuste kohaselt.

Küll aga olen saanud maitsta metskitselihast valmistatud šašlõkki. Õige marinaad annab vardas küpsetatud ulukilihale väga hõrgu maitse.

Sattusin lihast rääkima, sest kindlasti küpsetati jaaniõhtutel väga palju vorste ja liha. Mul jäi sedapuhku vahele, sest peale tuli maasikate aeg. Küll jõuab veel küpsetada, suvi alles noor.

Aga et suveaeg liiga lihtsalt mööda ei veereks ja vanainimese kondid uuesti liikuma saaksid, lükatakse inimesele ette järjest uusi ja aina töömahukamaid tegemisi.

Enne jaani otsustasin, et tuleb jälle ehitama hakata. Sedapuhku vajab metsakeldri katus uut katet. Siiani oli täislaudise peal ruberoid ja tõrvatud liistud, mis said 11 aasta eest pandud. Paraku käristas ilmastik ruberoidile praod sisse. Kui kaksteist aastat tagasi suutsime sissevarisenud keldrilae jäänused välja rookida ja paksud müürid kindlustada, siis oleks patuasi lasta sel tööl katuse pärast raisku minna. Katus on hoone üks olulisemaid osi üldse.

Kogemus kärgsindliga on mul 14 aasta tagusest ajast juba olemas. Katsime sellega 5-nurgelise metsaonni püramiid-katuse. Kannatab hästi painutada.

Et keldrikatus sobiks looduse ja ka rahakotiga kokku, valisin materjaliks sama bituumen-kärgsindli. Selle saab ruberoidile peale panna, on kerge, paigaldamine lihtne ja tulemus ilus. Peaks vastu pidama 30 aastat. Pakendatud tahvlid, 94 ruutmeetrit katet, sai linnast ostetud ja enne jaani jõe äärde toimetatud. Ehk õnnestub need abiväe toel käsikäruga üle jõe vedada ja nädalavahetustel katusetöid tegema hakata. Seega – sel suvel pole töömurede vähesuse üle põhjust kurta.