Leili metsalood | Jäljed lumes
Eelmist lugu kirjutades ma veel ei teadnud, et järgmisel päeval pääsen tänu alanevale lumele uuesti oma metsaradadele.
Lumi oli jõe ääres pahandust teinud, toomingaid ja puuoksi murdnud. Aga nagu ma eelmist lugu kirjutades täpselt ei teadnud, kus metsloomad praegu üldse liiguvad, siis selle teadmise ma laias laastus ka sain. Sain natuke teada ka ilvestest. Nende loomade nägemiseks peab looduses jalgsi liikujal ikka üksjagu õnne ja vedamist olema. Ilves on kaslane, kes oskab end peita, hoiab maadligi künka või põõsa varju ega põgene üle lageda välja kapates nagu metssiga või kaber.
Selleks, et inimene ilvese käikudest aimu saaks, peaks jälgi nägema. Ega see loom neid porri vabatahtlikult ei jäta, ikkagi kaslane, kes nagu kodukasski püüab oma käpad puhtad ja kuivad hoida. Metsakõdus või rohus aga ilvese pehmete käppade jäljed nähtavad pole. Praegu, sulalumega ei suuda talvises metsas liikuja oma jälgi peita. Ei suutnud ka ilves.
Ilves oli üle jõeäärse taluaseme astunud otse sillale ja sealt jõe teist kaldaäärt mööda edasi.
Jõe ületamiseks silda kasutada julgevad vähesed loomad – ikkagi inimese kätetöö ja mine tea, äkki on lõks. Varasemast ajast tean, et sillale söandavad astuda loomad, kes oma kasukat läbi jõe sumbates või ujudes märjaks teha ei taha, nagu oravad, rebased, kassid. Viimaste seas ka ilves.
Umbes viisteist aastat tagasi olin tunnistajaks, kuidas ilves sammus murdunud puutüvel üle jõe. Sellise vaatepildi nägemiseks peab inimesel ropult õnne olema. Ja noil aastatel seda oligi rohkem kui praegu.
Aga jäljed nägin seekord siiski ära ja sain teada, et ilves oli tulnud mu noorest kuusikust ja seal okste all varitsenud. Noorendiku äärsel rajal olid metskitsede põgenemisjäljed, mil hüppe pikkust paar-kolm meetrit. Ju oli põgenemiseks põhjust.
Kas see üksi liikunud ilves seal ka mõne metskitse ehk kabra murdis, ma uurimas ei käinud. Küllap on praegu ilvestel toidu hankimise kõrval mõjuvamaid põhjusi laiemalt ringi liikuda – jooksuaeg ikkagi.
