Ega õied ja liblikad teagi, et Eesti inimesed peavad samal ajal suurt pidu, tantsivad ja laulavad ning loitsivad kurja eemale. Ja kui nad laulavad kellestki, kes lendab lillelt lillele ja lendab mesipuu poole, on kujundiks küll väsimatu mesilane, laul aga räägib meist endist, meie kodust, meie hoolest ja vaevast ning isamaa-armastusest.

Uhke tunne on. Kümnendik rahvast on tulnud kokku kui mesilaspere ning nende laulu sõnum ulatub igasse külla ja kaugesse metsatallu, andes jõudu edasi elamiseks.

Sama võimas oli ka tantsupidu. Tantsujoonised lähevad järjest keerulisemaks ning kujundeid nautides oleks raske mõnele kaugemalt tulnud külalisele selgitada, et tegemist pole mitmete sadade elukutseliste tantsijatega, vaid tavaliste inimestega, kes aastate kaupa igal nädalal pärast tööd või kooli harjutamas käivad.

Eestlane on suur oma rahvuskultuuri ja traditsioonide säilitamise ning keele ja vaimu poolest. Selles vist peitubki väikese rahva püsimajäämise saladus.