Karulaskmise kohta näidati mulle juba siis, kui olin umbes 5-aastane. Praegu tähistab seda kohta lihtne kaselauast sildike „Siin kasvas karukask“ metsatee ääres.

Mind viisid Ainiga kokku sugupuu uuringud taasiseseisvunud Eesti alguskümnendil, millele lisas vürtsi too esivanematega seotud laul „Vändra metsas Pärnumaal lasti vana karu maha“ jne. Ain oli sellest oma versiooni kirja pannud ning koos sai toda karulaskmise paika metsas vaatamaski käidud. Minu käsutuses aga on koopia 1930ndate aastate kohalikust ajalehest, kus minu vanaisa kirjeldab värvikalt tolleks ajaks 70 aasta tagust karulaskmise lugu.

Otsisin kümne aasta taguste fotode seast ühe sellise, kus olen augustikuus karukase tee niitmisega poole peal. Tegingi seda hulk aastaid käsitsi, võsalõikuri rohukettaga. Praegu nii mahukat tööd enam teha ei suudaks. Viimastel aegadel on metsateed käinud masinaga niitmas jahimehed ja pärast seda on taas mõnus esivanemate tallatud teel käia.