Leili metsalood | Kadunud habemikud
See oli nagu võlumets, kuhu viiva raja kõrval kasvas mets-vareskold, see üsna harva kohatav kollaliik. Varasem lageraielank seal lähedal oli juba noore metsaga uuenemas, mõned jämedad, halliks pleekinud tüvedega säilikpuud seisid püsti, pakkudes oma õõnsustes elupaika karvastele või sulelistele. Kõrval kasvavasse vanasse metsa oli teinud pesa kanakull.
Laugjate küngastega männimetsas kulgev rada viis habemega kuuskedeni, kel habet rohkem kui rohelisi okkaid. Habesamblik ehk puuhabe ei ilmu üleöö, sellise kasvamine võtab aastakümneid ja on puhta õhu märk. Kurgja metsades on see kogu aeg nii olnud.
Egas muidu Carl Robert Jakobson öelnud, et ta pole kusagil nii ilusat paika näinud kui Kurgja. Seepärast ta ka sinna elama, põldu harima, metsa kasvatama ja edumeelseid teadmisi levitama asus. „Las ta kasvab see meie mets,“ selle ütlemise pani Eduard Ralja oma näidendis „Tulesüütaja“ Jakobsoni suhu, kui peremees söögilauas kodakondsetele päevatöid tutvustas. „Täna lähme metsa istutama,“ alustas Jakobson hommikust söömaaega.
Näidendit, mis Jakobsoni elust ja tegevusest rääkis, mängiti 80ndate lõpus Kurgja vesiveski juures. Juhendajaks oli lisaks tüki autorile veel Vändra kooliõpetaja Virve Andrekson. Oli minulgi õnn väikeses rollis seal kaasa lüüa. Olulisem oli hoopis näidendist õhkuv meelsus, Kurgjal valitsenud õhustik. Jakobsoni kehastas praegu Viljandis koolijuhina ametis olev Tarmo Loodus, ütlemise ja habeme poolest täitsa Jakobsoni moodi mees. See etendus oli laulva revolutsiooni tulesüütajaks kõigi näidendis osalejate jaoks.
Ja nüüd siis võeti maha need Kurgja metsahabemikud. Küllap tõsteti oksavaalu ja traktor tallab nad igaveseks maaga ühte nagu on kodumetsa mullaga üheks saanud ka Carl Robert Jakobson, samuti habemik, kes suri 40aastasena 138 aastat tagasi.
Kurgja metsades kasvab praegugi Jakobsoni aegseid mände ja jõeäärsel talupõllul Jakobsoni istutatud kaheharuline pärn, mis on looduskaitse all.
