Olen viimastel päevadel askeldanud oma metsas, kust mõni aasta tagasi sai kraavi äärest lepad kütteks raiutud. Nelja aastaga on kraavikallas uuesti võssa kasvanud, aga leppa seal enam pole. On vaid toomingavõsa ja noored saared. Eks ma toomingat nüüd roogin, käsitsi, vaikselt, mitte võsalõikuriga. Lõikan otse juurekaelalt maha, pikemad lõikan veel pooleks, et ära kuivaksid ja juuri uuesti alla ei ajaks.

Toomingate vahel kasvab noori saarepuid, aga kõik ei ole elujõulised, mõnel ladvaoksad kuivamas või tüvi kaheharulisteks hargnemas. Käsitsi toimetades on võimalik iga puud vaadates valida, milline kasvama jätta, milline maha lõigata. Toomingavõsa lõikan siiski halastamatult maha, vales kohas kasvama sättinud sarapuupõõsa samuti.

Kõrval seisab tukake vanemat metsa, umbes 60-aastaste kuuskede ja kaskedega. Puud on hakanud kasvama pärast seda, kui väikseid põllulappe enam ei haritud. Põdrad käivad puudesalus puhkamas ja on tõmmanud mõnelt kuuselt ka suutäie koort. Kooreürask ilmus eelmisel suvel ja valis servast siledama koorega kuused välja. Okslikud üraskile ei meeldi, ikka siledad.

Sedamoodi vaikselt võsa lõigates ja mõtiskledes on aega kuulata linnulaulu ning kännule puhkama istudes tunnetada, milline privileeg on olla omal maal, oma metsas, kus keegi ei sega ja kõik, mis teen, teen endale ja oma perele. Kiiret pole kusagile, teen palju suudan.

Metsas pole inimesi ründavat viirust, on värske õhk ja kevadine tärkamine. Enne koduteele asumist istun sillal ja kuulan vee vulinat. Varsakabjad õitsevad. On kevad ja elada on ilus.