Foto: Leili Mihkelson

Kakuke oli seekord istumispuuks haava valinud, ehkki enamasti kasvavad seal kased. Olen mõelnud, et kust händkakud teavad, et nad jäävad märkamatuks just heleda tüvega puudel. Kaku helehall sulestik ongi keskkonda sulandumiseks oluline, sest kakk on ju röövlind, kes peab hiirte kõrval jahti ka väiksematele lindudele. Jahiline aga peabki olema nähtamatu ja liikuma hääletult.

Ma ei tea, kus täpsemalt ja millises puus on pesa, kust see noorlind tänavu välja ronis või hüppas. Händkakud pesitsevad kas puuõõnsuses või hõivavad mõne valmis ehitatud risupesa, näiteks hiireviu oma. See õnnestub põhjusel, et kakud alustavad pesitsemist kohe talve lõpul, hoopis varem, kui hiireviud kohale jõuavad. Kui pesa hõivatud, tuleb hiireviul uus koht leida ja uus pesa ehitada. Kakud ise pesa ei ehita, lepivad puuõõnsuse või mõne teise linnu valmis ehitatud risupesaga.

Kakuga pole mõtet maid jagada, kakul on pikad ja teravad küünised, millega võib vajadusel ka poegadega pesa lähedale sattujat karistada. Lendab hääletult nagu vaim ja ründab selja tagant.

Enamasti on händkakud siiski rahumeelsed ja väldivad tüli. Hämarikus jahti pidavate lindude ja inimese teed ei ristu kuigi sageli. Kakkusid võibki sagedamini kohata sügisel, kui valget aega jääb vähemaks ja kui pojad on sama suureks saanud nagu vanalinnud. Üldjuhul, kuni vahemaa ei ületa taluvuse piiri, ei lenda händkakk inimest nähes kohe eemale.

Minu silmis on händkakud ühed huvitavamad röövlinnud, kes ka talvituvad meil. Kuna kakkude elu sõltub talvel toidu, peamiselt uruhiirte kättesaamisest, siis suureks ohuks võib muutuda liiga paks lumi. Nii juhtus 2010. a talvel, mil palju händkakkusid lihtsalt suri nälga.

Loodetavasti läheb pildil oleval kakupojal tulevikus hästi. Kannatust tal paistis olevat istuda samal oksal üle kahe tunni. Nii pikk oli aeg, mil samast kohast teist korda mööda sõitsin ja kakk oli endiselt paigal.