Foto: Leili Mihkelson

Minu jõeäärses metsas või puude vahel kulgevate radade ääres on sel kevadel käopäkkade kolooniaid eriti rohkesti. See taim laiendab oma kasvukohti seemnete abil, mis võtab küll umbes kümme aastat aega, enne kui õied end kevadeti maapeal näitama hakkavad.

Kuival ajal, nagu tänavu, kestab õitsemine lühikest aega. Seejärel õied kuivavad, lamanduvad ning varsti pole taime olemasolust jälgegi. Maa alla me ei näe, seal elab taim edasi, toitub ja laiendab territooriumi. Seemned levivad laiali ja satuvad mulda.

Käopäka maa-alune elu on parasiidi elu, mis tähendab, et kogu olemasoluks vajaliku ammutab see taim iminappade abil sarapuude või lepa juurtest. Käopäkk on nii suur kooner, et ei raatsi toitainetest saadud energiat klorofülli töötlemisele kulutada, mistõttu puudub taimel ka roheline värv. Puuduvad ka maapealsed lehed, on vaid õied ja needki lühikeseks ajaks.

Umbes kümneaastane taim hakkab õitsema ja tagab käopäka edasise leviku, kasvatades kolooniaid järjest suuremaks. Aga sellelgi on omad piirid, sest levialas peab kasvama piisavalt peremeestaimi – sarapuid või leppi.

Olen hulk aastaid käopäkkasid jälginud, seepärast märkangi nüüd, et kasvukohad on laienenud, kolooniad suurenenud. Mingit mõju avaldavad ka metsahooldustööd, mille käigus on sarapuupõõsaid maha raiutud, kuid ega sarapuu sellepärast veel kuskile kao, juured jäävad mulda ja peagi on uus põõsas taas püsti.

Nagu kõigil meil, inimestel, loomadel, lindudel, mutukatel ja ussikestel, on ka igal puul ja põõsal looduses oma koht ja õigus elule. Ka sarapuu ise võib tunduda paraja parasiidina, nähes, kui palju ta võtab teistelt puudelt kasvuruumi ära. Samas jagab ta heldelt oma maitsvaid pähkleid, mis on maiuseks inimestele ning metsalindudele ja oravatele-hiirtele oluliseks talviseks toiduks. Ka käopäkk sätib end sarapuu kõrvale, saab temagi sealt toitu. Looduses on kõik kõigi ja kõigega seotud.