Neid viimaseid armsaid taimi pole ma enam aastakümneid kusagil näinud. Ohakad aga olid paljajalu jooksvale lapsele kõige valusamad vaenlased, seepärast oli kindlam istuda päikesesoojal kivil ja laulu lõõritada.

Kui hiljuti ühel pimedal sügispäeval seda rohelise samblaga kaetud karjasekivi uuesti vaatama läksin, avastasin, et metsapoolses küljes oli ta avanud oma silmad. Esimesel korral, kui neid silmi märkasin, ei taibanudki kohe, kuidas silmad kivile said. Läksin siis lähemale ja puudutasin halle laike. Kivi mis kivi, ei muud. Sammal pole neisse laikudesse veel jõudnud kasvada ja silmi kinni katta.

Ma ei tea, kui paljudel meist, kel oma lapsepõlveaegne kodumets olemas, on säilinud mälestused mõnest puust, kiviaiast, ojakesest või üksikust rahnust, mis siiani alles. Siis tasub nende juures peatuda, öelda „tere“ ning kasvõi mõttes nendega rääkida ja tänada, et olete olnud kaaslasteks läbi pikkade aastate.

Mul on natuke kahju nendest, kelle jaoks tähendab mets ennekõike puitu, mida saab lõigata ja mida rahaks ümber vahetada. Tean, tean väga hästi, et ka seda on vaja teha ning olen ka ise metsast puid lõigata lasknud ja neid müünud. Vaeselt elanud eestlastel oli see ainus võimalus nii oma kui laste eluga edasi minna.

Aga ühel hetkel tuleb tunnetada ära see piir, millest kaugemale minna ei tohi. Mets ei saa olla rikkaks saamise eelduseks. Mets võiks olla pigem sõber, kellest hoolitakse, kellega tahaks uuesti kohtuda, teretada, tänada ja keda ei kasutata lõputult oma huvides ära. Katsu siis petetud sõbrale hiljem otsa vaadata.

Nii avastadki, kuidas puude all kaks helendavat kivisilma sinu käikusid ja mõtteid hääletult jälgib. Kas etteheitvalt või heakskiitvalt, selles on küsimus.