Ka minu metsast leidis metsakorraldaja kolm aastat tagasi kaitsealuse kolla ja käin seal vahetevahel seda kolda vaatamas. On alles ja laiendab valdusi.

Karukold levib aastate jooksul edasi ja kus vähegi võimalik, püüab kõrguse poole. Kui näiteks kareda koorega puu on lähedal kasvamas, haarab ta sellest kinni ja ronib ülespoole. Sellist männi otsa ronivat kolda nägin paar kuud tagasi Mart Saare muuseumi lähedal Kuresoo matkaraja ääres. Vahel kõlbab turnimiseks ka vana känd mu hea tuttava metsas, nagu juuresoleval pildil.

Kui ülespoole aitavaid kände või puid läheduses pole, roomab karukold lihtsalt mättaid mööda maapinnal edasi. Minu tähelepanek oma metsast on, et ta justkui otsiks kohta, kuhu valgus paremini peale paistab, näiteks kuuskede alt lagedama koha poole.

Eestis on teada kuus liiki koldasid: kattekold, karukold, ungrukold, sookold, mets-vareskold ja nõmm-vareskold. Neist viis viimast on võetud looduskaitse alla ja üksnes laiema levikuga kattekold mitte, mis aga ei tähenda, et koldade kasvukohtasid metsatööde käigus mõtlematult hävitada tohiks.