Foto: Leili Mihkelson

Karulauk paljuneb ja laiendab oma leviala peamiselt seemnete abil. Koos õitsemisega laugu lehed vananevad ega paku enam ka maitseelamust. Küll aga paitab silma nüüd valge õieväli, kus hulgaliselt putukaid õisi külastamas.

Karulauk on looduskaitsealune taim ning tema loodusest korjamine müügi eesmärgil või suurtes kogustes pole lubatud. Küll aga võib seda taime kasvatada aias, pealegi paljuneb karulauk edukalt seemnete abil ja nende korjamist looduslikult karulaugult pole keegi keelanud. Tuleb ainult silmas pidada, et karulauk eelistab varjulisemat kasvukohta, näiteks põõsaste vahel.

Eks tänapäeval ongi moodi läinud ja levimas kõiksugu taimede, võrsete, seente, okaste ja veel paljude looduses kasvavate taimede või taimeosade kiitmine ja propageerimine. Asjasse võiks rahulikult suhtuda, ära proovida ja oma arvamus ise kujundada – maitseb või ei maitse, ravib või ei aita sugugi.

Mulle küüslaugumaitseline karulauk meeldib, aga kas need, kes küüslauku suusisse ei võta, kas ka neile karulauk meeldib, ei tea. Seepärast ei tasu tugevamaitseliste taimede vägevust kiita neile, kellest taime sööjat pole.

Olgu selleks kasvõi tšillipipar. Mõni lihatoiduline ei söö näiteks lambaliha selle võimaliku „kasukamaitse“ tõttu, samas moslem ei võta suu sisse „roojast“ sealiha, rääkimata sellisest „rõvedusest“, mida eestlane jõululauale paneb - verivorstist. Seega eksisteerivad peale maitseb-ei maitse kõrval veel usulistest, rahvuslikest või perekondlikest traditsioonidest tulenevad valikud.

Karulauk on nende kõrval lihtsalt üks kevadine vitamiiniallikas ja meeldiv maitsevaheldus pärast pikka talve.