Foto: Leili Mihkelson

Eestis on levinud komme tuua kased tuppa ja nii võib suvistepühi ka kasepühadeks nimetada.

Nelipühadeks tuuakse ka kirikutesse kased ja kui tänapäeva kodudesse ei taheta või pole oma metsa, kust kaske võtta, siis vähemalt pannakse suvisteks värsked kaseoksad vaasi.

Minu lapsepõlvekodus tõi ema alati suvistepühadeks tagakambrisse noore kase ja pani selle nurka purgi sisse vette. Nii mõnus oli siis küüritud laudpõrandaga ja puhtusest lõhnavasse tuppa õhtul voodisse koheva põhukoti peale pugeda.

Sõjajärgsel ajal ju madratseid voodisse panna polnud ja nii sai värskelt täidetud põhukotist parim ase, millel eales maganud olen. Ja lisaks sinna juurde kased, mis täitsid kambri kevadise värskusega.

Vene keeles on nimisõna kask (berjoza) naissoost. Aga kuusk või tamm jällegi meessoost. Kui valgetüvelisi kaski (nagu juuresoleval pildil) looduses vaadata, siis võib neid tõepoolest võrrelda noorte neidudega, aga kui vanemalt kaselt mahla võtame, siis seostub see naiselikkusega, emaduse ja valmidusega aidata. Kevadine kasemahl kosutabki ja kustutab janu.

Mahlajooksu ajal ei tohiks kaske raiuda, sest puit ei kuiva ära, ei kõlba tarbematerjaliks. Lisaks veel raiumise eetiline pool – kask nutab. Isegi känd jääb hulgaks ajaks tüve taga nutma, pruugib vaid märgata neid mahlasse uppuvaid kevadisi kasekändusid, kust mahlajooksu ajal tüvi maha saeti.