Foto: Leili Mihkelson

Nüüd ongi viirustest hoidumiseks parim abinõu minna linnast ja rahvarohketest paikadest eemale, käia looduses kevadet otsimas ja tervist kosutamas.

Tänaseks võib valgusküllasemates metsaalustes näha sinililli, silitada pajuokstel valendavaid karvaseid tibusid ja uurida toomingatel paisuvaid pungi või sakutada sarapuu-urbi täis oksi. Karulaugu mahlaseid lehti sai juba paar nädalat tagasi suhu pista. Reedel nägin esimest õitsvat kopsurohtu. Seda kõike tavapärasest varasemal ajal.

Kui vähegi tuulevaiksem ja päikselisem ilm juhtub olema, saab kuulda metsast kostvat musträsta laulu ja rähni kopsimist. Ringi liikuvat inimest märganud tihased ei jäta seda ainult enda teada ja hakkavad valjult sädistama. Juba olen näinud üle lendamas kevadist haneparve ja üksikut hallhaigrut põlluserval kraavi ääres. Siin-seal on ka kiivitajaid.

Vett on palju, nii üle kallaste ajavates jõgedes kui loikudena põldudel. Metsa all käijat saadab kõdunevate lehtede ja mulla lõhn. Kiiret pole ju kusagile, on aega kevadet otsida küll, sest spordivõistlused, teatrietendused, kontserdid, koosolekud ja muud rahvakogunemised on mõneks ajaks ära jäämas. Koolidki kinni ja neil, kel on õnnestunud haigusest pääseda, on viimane aeg loodusesse puhast õhku hingama ja tervist turgutama minna.