Leili metsalood | Kevadeootus
Viimasel nädalal pole õieti metsa saanudki. Veel mõned aastad tagasi oleksin lumega räätsad alla pannud ja astuma hakanud. Seekord oli ette näha, et lund kauaks pole ja milleks oma vanu jalgu vaevata. Valgeid põlde ja lumist metsa on kaua kestnud halli aja järel ilus vaadata küll, aga lumes pikemalt sumpamine jäägu siiski noorematele.
Kevad läheneb pöördumatult. Nädalavahetuse sula lükkas viilkatustelt lume mühinal alla ja vabastas maadligi vajunud põõsad valge koorma käest.
Kui vabariigi aastapäeva järgsel päeval metsas käisin, siis lund veel polnud. Aga metskitsed olid. Sokk ja kits seisid metsasihil vastakuti ja hindasid, kas olen ohutu või tuleks kohe jalga lasta. Tegelikult läksin kõrvale hoopis mina, nemad jäid.
Nüüd, kui lumi õhemaks alaneb, saab ehk jälgede järgi hinnata, kui palju metsloomi kevadele vastu minemas on. Pärast jaanuari lõpuni kestnud küttimist on ellujäänud metskitsed põldude asemel metsa varju kadunud.
Lumega saaks uurida ka rebasejälgi või ilveste omi, keda pole enam ammuilma näinud. Harva kohtab ka jäneseid. Arvatavasti liiguvad ümbruskonnas hundid. Nendestki jääksid jäljed maha.
Aga metssead on kindla peale olemas, liiguvad ringi ja tustivad külmumata maad. Kobraste tegevus jõeäärsete puude kallal ei jää samuti märkamatuks ja kui veab, võib jõemudast konni otsivaid saarmaidki näha.
