Leili metsalood | Kevadtööd ei jää tegemata
Põld on 80 hektarit suur ja pühapäevalgi tegi traktor seal kiirel käigul tiire.
Maal on inimestel töö oluliselt teistsugusem kui kohtades, kus palju inimesi on koos sunnitud töötama. Üks traktor ja üks mees roolis, hommikust õhtuni üksinda, telefon põues, lõunaleib taskus.
Enne ei puutu kellegagi kokku kui alles koju jõudes. Hommikul jälle põllule, sest vili tahab väetamist ja hooldamist, muidu pole sügisel saaki loota. Vili toidab nii inimese kui looma. Loomadelt saab inimene piima ja liha.
Ühel teisel põllul pressis masin mulla sisse farmist toodud läga. Lüpsilaudast tuleb peale piima ka orgaaniline põlluväetis, mis võimaldab mineraalväetiste arvelt kokku hoida. Lägaks nimetatakse veega vedeldatud loomasõnnikut.
Kevadisi põllutöid vaadates tundub kõik samasugune kui igal aastal ning maailma vallutanud kurjast viirusest pole mingeid märke. Ka valge-toonekured on põllul jaol, kui traktor seal mulda triipe vedama hakkab. Maaelu kulgeb omasoodu ja rahulikult, inimesed üksteisest kaugel, kokkupuuteid tuleb ette vaid poes käies.
Eestlane on olemuselt maarahvas, metsa- ja loodusinimene. Maa toidab, mets pakub varju ja loodus annab tervise. Maainimene tahab omaette olla, käib korra linnas laulupeol ära – ja kähku koju tagasi oma igapäevatööde juurde.
Maale minemise soov on eestlasel veres, elusaatusest ja linnastumisest hoolimata. Viimastel nädalatel mobiili asukohamäärangute muutumist jälgides selgub, kui suurel hulgal linnainimestest on kusagil maakodu, sünnipaik või vanaema õunaaed, kuhu suvisel ajal puhkama või nüüd viiruse eest peitu minnakse.
