Leili metsalood | Kiire lehekuu mai
Loodus tormab kui pöörane, ei anna aega kevadet nautida. Vaid mõni päev tagasi käisin lodumetsas varsakapju vaatamas ja puude vahel olid veelombid alles. Veel tundus, et kevad kulgeb tavapäraselt, et algul lepiklill ja sinililled, siis ülased ja valgete õitega jänesekapsas. Järsku aga läks kiireks.
Aga juba õitseb ka kevadine seahernes ning piibelehed upitavad õiepungi lehtede vahelt üles. Mets on läbipaistmatuks muutunud, puud ja põõsad lehte läinud. Enam ei saa paigal seista, sest kõikjal on sääsed. Neid on palju ja nad on verejanulised. Lodumetsa veelombid toodavad pinisejaid aina juurde.
Päeval palavaga on linnud vaiksed. Lauldakse vaid hommiku- ja õhtutundidel. Mitu päeva on käinud õuel salk kuldnokkasid, kes hoiavad omavahel kokku nagu suve lõpus rände eel. Viimati lugesin neid korraga 13. Miks nad ei pesitse, kas pole paarilisi või on nad kusagilt siia juhtunud üksikud „poissmehed“, kes hoolitsevad vaid iseenda kõhutäie eest?
Tänavuse maikuu eripäraks on teedel pidevalt vuravad palgikoormatega rekkad. Neid liigub rohkem kui mistahes talvisel ajal. Okaspuupalgid ühes suunas, kasepakk ja paberipuu vastassuunas. Kõrgetest puiduhindadest võetakse viimast. Raietöid pole kevadel grammigi koomale tõmmatud, rahaga on kiire, kiire…