Kui paar päeva tagasi märkasin tagapool riigimetsa kruusateel, et põdrad on seal kambakesi nõu pidanud, siis kodumetsa jõudes sai selgeks, et see kamp on tulnud läbi minu metsa, et jõuda rohetavale rapsipõllule sööma. Teekonnal on tõmmatud metsast tammekoort, proovitud toomingat ja remmelgaid.

Seda nähes läksin kohe vaatama, kas loomad ka mu männinoorendikus on peatunud. Aga rada kulges õnneks otsejoones riigimetsast põllu suunas ja noored männid jäid sellest kõrvale. Hingasin kergendatult.

Üks siinsetest piltidest on tehtud minu kodumetsa piiril, kus vasemale jääb naabri maa ja selle kõrvale ka riigimets. Käin seal aegajalt vaatamas, kas see suur kask, mis kasvab maade piiril, on endiselt alles. Oli, paistab taga vasakul. Mu kodumets jääb paremale.

Mäletan selgesti, kui pojaga maade tagastamise ajal piirisihti sisse raiusime, jäi see kask täpselt meie maa piiresse. Juba tol ajal, 25 aastat tagasi, oli see kask sama suur kui praegu. Las ta elab, kuni talle antud.

Kui umbes 20 aastat tagasi sai sealkandis raiet tehtud, siis jätsime selle suure kase kui piiritähise ja grupi mände kasvama. Nüüd on need vanad puud noorendikest ümbritsetud. Väga palju kasvab kuuskede, mändide ja kaskede vahel ka tammesid. Tammed on mu kodumetsa uued tulijad.

Tiirutasin veel mitmes kohas ringi, lootes kohata põtru või leida märke nende tegutsemisest. Talverüüga ehitud mets oli iseäralikult vaikne, isegi rähne ega tihaseid ei olnud kuulda. Polnud ka loomajälgi.

Metsast välja jõudes ja üle põllunurga õhtutaevast vaadates kordus jälle juba varem nähtud loojangupilt. Mul on selliseid mitu, üks kõige kirkamate taevavärvidega pärineb seitsme aasta tagusest ajast. Neil piltidel on eriline tähendus, sest just samamoodi paistis mets mulle lapsepõlves kodutrepilt vaadates. Puud ei ole küll kõik samad, aga mets on ja isamaja tunne jääb.