Foto: Leili Mihkelson

Siis läks ilm külmaks ja konnad jäid vait.

See nädal tõi soojema ilma ning algas konnade ränne jõest metsakraavide suunas. Liigutakse nii üksi kui kahekaupa, isane emase külge klammerdunud, eesmärgiks kudemislompidesse ja seisva veega kraavidesse jõuda, et sinna kudu heita. Juba kostabki metsa äärest konnade kevadkontsert.

Minu metsakinnistut läbivat jõge süvendati 1950ndate teises pooles ning mitmed jõekäärud kaevati sirgeks. Vanajõe käärudest on siiani alles vesised lohud, kuhu samuti konnad oma kudu heidavad.

Mõnes sügavamas lombis seisab vesi niikaua, kuni kullestest arenevad tillukesed konnapojad, kes kahepaiksetena suudavad elada nii vees kui maal. Mingil osal neist õnnestub ellu jääda ja selliseid konnahakatisi võib suve teises pooles näha jõeäärses rohus ringi hüppamas.

Praegu aga on konnade kevadränne täies hoos. Lõikasin jõe ääres saarevõsa ja vette koolduvaid toomingaid vähemaks. Nii olin tunnistajaks, kuidas jõest hüppasid või ronisid üksteise järel kaldale uued ja uued konnad.

Jõemudas veedetud talve järel uuesti õhu kätte tulles pole hoogsaks hüppamiseks veel kuigi palju jõudu ja nii tehakse vahepeatusi. Aga suund ja eesmärk on kõigil üks – metsa äärde kraavidesse ja lompidesse kudema.