Leili Mihkelson

Pärast laudade laka peale ümberladumist tuli lagedale virnade alla tekkinud kohev ja kobe mullakiht. Sinna kolisidki kõrval asunud peenralt vaarikad ja korjan neid sealt mitu aastat.

Nüüd oli taas aeg eelmise aasta varred pärast saagikandmise lõppemist maha lõigata, et noored vaarikad jõuaksid tulevaks aastaks valmistuda ning varred tugevaks kasvatada.

Siis ühel hetkel märkasin vaarikavart lõigates rohust paistmas säravpunast marja. Vaatasin eemalt ja uurisin lähemalt, aga sihukest mammu polnud ma kunagi enne näinud. Värv nagu vaarikal, ilma prillideta vaadates paistis nagu sõrmeotsa suurune maasikas.

Aga mügarikud vilja pinnal ei tundu olevat seemned, nagu maasikal või vaarikal. Need on teistsugused, karvutud kühmukesed. Uurisin lähemalt ning pika roomava varre küljes olevad lehed meenutasid pigem maasika lehti ja vaarikaga ei paistnud sel taimel mingit pistmist olevat.

Pildistasin siis neid mammusid lähedalt (kokku oli neid 5 tk) ja saatsin tuttavale loodusmehele vaatamiseks. Tema arvaski, et see peaks olema ebamaasikas, tõenäoliselt india ebamaasikas.

Minule seostub pildil olev mari (või vili) koroonat kujutava sarvilise ümmarguse sümboliga. Ristisingi siis punase ja sarvilise pallikese koroonamaasikaks. Ametlikku nime kandev ebamaasikas kuulub looduses ohustatud liikide nimekirja, küll aga reklaamitakse ja müüakse teda kui aia dekoratiivtaime.

Kuna liiga ilusad asjad võivad ohtlikud olla, nii ma seda punast pallikest igaks juhuks suhu ei pistnud ega tea, kuidas nn. koroonamaasikas või ebamaasikas või maasikmaran (ilusal mammul mitu nime) võiks maitseda ja kas ta ka mürgine võib olla.

Loodus ei väsi üllatamast ning mil viisil või kust mõned erilised taimed on minu tahtest sõltumata koduaeda ilmunud, vajab veel uurimist.