Foto: Leili Mihkelson

Nagu ikka, tuleb kodumetsaga seoses meelde kunagisi juhtumisi. Võisin olla umbes 5-6 aastane, veel enne kolhooside aega, kui ühel seenesügisel otsustasin järele vaadata, mis seal meie laante taga veel on. Või kuhumaani üldse pääseb ja kus need metsavennad, kellest räägiti, võiksid elada. Ega ma eriti sõnakuulelik laps olnud, ikka kadusin omapäi metsa avastama või linnupesi otsima ja sain pärast riielda.

Siis muudkui astusin, kuni jõudsin kraavini, mille ääres kasvas tihe kuusik, oksad maani ega pääsenud kuidagi läbi. Seeni seal siiski oli, aga neid korjates sain aru, et ma ei oska enam koju tagasi minna, aina tiirutasin ühe koha peal. Õnneks üle kraavi ma ei roninud ja õigesti tegin. Kraavi taga oli juba võõras mets, kodumetsa kuuskede asemel olid seal kased ja kõrge rohi, see on meeles. Pikapeale leidsin tagasitee üles ja jõudsin koduväljadele.

Pildil olevas lodukohas on üsna metsik mets. Rohkem kui paarkümmend aastat tagasi lasin sealt kõrvalt tormiheite puid koristada, aga masinat kannab see maa vaid külmal talvel.

Kunagi võis pildil olevas kohas mingi süvend või loomade jootmiskoht olla. Ajalooliste kaartide järgi oli selle taga metsaheinamaa ja taluajal karjatati pärast heinategu suve teises pooles seal ka loomi. Praegu on ammune heina- ja karjamaa kõik mets.
Selline märg koht minu metsas on üsna erandlik. Mõnikümmend meetrit eemal maapind tõuseb ja kasvab noor mets. Eelmine raiuti maha kolhoosiaja lõpus, 1990ndal ja uus, peamiselt kaasik, hakkas asemele kasvama.

Pildil olev vesine koht kogub sadevett. Ega sealsetel puudelgi erilist turuväärtust pole, pigem on veeloikude ja õõtsuva pinnasega metsakillul muu tähendus, näiteks mõne liigi elupaigana. Omanikul on lihtsalt oluline teada, et pinnas seal metsamasinat ei kanna, erandina vaid pikema külmaga talvisel ajal.