Leili metsalood | Kuidas kuusik elab
Olin selles kohalikule eraomanikule kuuluvas metsas varemgi käinud, nii õppepäevadel kui kevadisel lõhnava ööviiuli (kahelehine käokeel) õitsemise ajal. Neid orhideesid kasvas kuusiku vahelisel teerajal suurte kogumitena ja käisin neid pildistamas.
Viimastel aastatel pole selliseid õppepäevi enam peetud ega pole ka siinsete erametsaomanike valdustesse sattunud. Otsustasin siiski suurelt teelt kõrvale pöörata ja tuttavates kohtades korraks ära käia.
Olin meeldivalt üllatunud, kuidas vahepealsete aastatega on kuusemets suuremaks kasvanud, polnud näha seal ei põdra- ega üraskikahjustusi. Kunagiste õppepäevade ajal räägitust ja samuti ka oma kodumetsas toimunust tean, et kolhoosi ajal istutati paljudele endiste talude karja- ja heinamaadele kuusetaimi. Nii võib praegu keset kuusikut näha hävinud taluhoonete vundamendikive, poolenisti säilinud keldrit ning kolme suurt tamme.
Kokku on seal rohkem kui 8 hektaril 1980ndate esimeses pooles, seega kolhoosiajal, istutatud kuusemetsa, kus praegune omanik on kümmekond aastat tagasi teinud paaril korral valgustusraiet ja harvendust. Metsakorralduse andmetel on seal jänesekapsa-mustika kasvukoht, puistu vanuseks 36 aastat, kõrgus 19m ja hektaritagavaraks juba 220 tm.
Metsas hakkasid silma kuklasepesad, esialgu mitte kuigi suured, samas oli neid kuusiku all rohkem kui kaks või kolm. See on märk metsaelustiku taastumisest.
Veel võlus mind tolle kuusemetsa juures asjaolu, et ei näinud seal ühtki murdunud puud, kuusik seisis kui müür, otsekui poleks vahepealseid tormituuli olnudki. Naabereraldisel oli tuul hiljuti pikali lükanud terve rea suuri kaski.
Sain tolle käiguga kinnitust, et kuusikus ei tohi tervikut lõhkuda ega seda põhjendamatult hõredaks või auklikuks raiuda. Kui valgustusraie ja enne 30 kasvuaastat ka harvendus on õigesti, tagasihoidlikult tehtud ning põdrad pole kuusekoort tõmbamas käinud, võib loota, et eelmise põlvkonna poolt istutatud kuusemetsast sirgub aastakümnete pärast väärt palgimets.
