Leili metsalood | Kuuse-kooreürask tuletab end aegajalt meelde
Teadsin varasematest kogemustest, et kahjustatud ning juba kuivanud kuuskede langetamine ja metsast väljatoomine talvisel ajal ei lahenda üraski probleemi. Mõnikord lihtsalt võib õnneks minna, kui kõvad külmakraadid pinnasesse talvituma pugenud üraskipõlvkonna hukutavad. Soe ja leebe talv üraskit ei tapa ning uuel kevadel algab rünnak elusatele kuuskedele jälle otsast peale. Siis tasub valvel olla, vaigujooksu putuka sisenemisavadest jälgida ning puu koos üraskite ja nende haudega metsast juba suvel välja vedada.
Minu kodumetsas korduski eelmisel aastal kahjustatud ja talvel metsast välja toodud kuivanud kuuskede naabruses üraskirünnak 2019. a suvel uuesti. Lugesin sealses puudegrupis 6-8 uut kuivanud kuuske.
Iseenesest ei kujuta sellised üraskirüüste läbinud ja kuivad kuused ülejäänud metsale mingit ohtu. Üraskid on sellistelt puudelt lahkunud, puult kukub koor maha või aitavad sellele kaasa linnud ning kuusk lihtsalt kuivab jala peal ära. Kuna ürask tegutseb ainult koore all ja tüvepuitu kooreürask ega tema vastsed ei kahjusta, kõlbab tüvest lauda, planku või prussi saagida küll ja seda ehitusmaterjalina kasutada. Ainult turustamisel ei taheta kuiva tüvepalgi eest kuigi palju maksta. Seega tasubki pigem oma tarbeks saagida.
Olen ka varem korduvalt kuuse üraskikahjustustega kokku puutunud ning kasutanud ka feromoonpüüniseid. Kasu nendest mingil määral on, kuid suurema rüüste puhul lõplikult ei aita. Kõiki lendavaid putukaid ei suuda isegi mitu püünist enda sisse meelitada, osa jõuab ikkagi kuuskedele ja viivad seal oma hävitöö lõpule. Kõige kindlamaks pean abi looduselt eneselt – krõbeda külmaga talve, mil pinnas pikemaks ajaks sügavalt külmub ja sinna talvituma pugenud üraskid hukutab.
