Taamal, kus kõrgemad kuused rohetavad, saigi pärast 90ndatel tehtud lageraiet kuuski istutatud ja neid olen alguses ise hooldanud ning hiljem lasknud valgustusraiet teha. Noorendiku hooldaja lõikas tol korral kõrgemad kased välja, peapuuliigiks jäi kuusk. Kuuskedest madalamaid kaski jättis ta siia-sinna, et moodustuks paraja täiusega segamets. Usaldan seda koolitatud ja pikaajalise kogemusega metsahooldajat täielikult.

Pildil olevas kaasikus, mis asub eespool nimetatud noorendiku kõrval, tegi sama mees samuti valgustusraiet. Noort hooldatud kaasikut on alati ilus vaadata.

Sel sügisel aga avastasin, et kaskede all on väikesed kuused hakanud kasvama. Ühest küljest on see rõõmustav, et loodus tegi kingituse, teisest küljest aga tekib küsimus, mida selle kingitusega peale hakata, liiati kui puuduvad metsanduslikud teadmised ja väljaõpe. Omanikuks olemise 25 aasta jooksul on mõnigi kord olnud vaja selliseid küsimusi endale esitada.

Teatavasti kasvab kuusk aeglasemalt kui kask. Mis saab nendest väikestest kuuskedest, kes on ligi 20 aastat kaskedest hiljem oma elu alustanud? Milline võib see mets 20 või 40 aasta pärast välja näha? Mind siis enam vaatamas pole. Küll aga tahaksin oma poegadele veel praegu nõu anda, mida ja kuidas. Või lasta hoopis igaühel endal kogeda, vigu teha ja neid hiljem siluda, mine tea.

Tean üht piirinaabrit, minust veelgi vanemat meest, kes kujundas raiega oma 80aastasest kaasikust kena kuusiku. Langetas mootorsaega kased ja vedas traktoriga pakud metsast välja. Noored kuused jättis kasvama. Selle raie järel tegin kohast ka pilte ja keegi siin blogis arvas tookord, et ega see kuigi mõistlik majandamisviis polnud. Juhtusin tema metsast hiljuti mööda käima ega tundnud kohta õieti ära. Kaasiku asemel oligi seal ilus kuusik, latimets.

Talupojatarkusega saab oma metsa püsimetsana majandada küll, arvan nüüd.