Nende kõrval, teiselpool põllukraavi, kunagise küüni aluskivide taga, on tükike kuusikut, mille teise rindesse on rohkelt ilmunud noori saarepuid. Eemalt kuuskede rohelisi ja tänavu rohkete käbidega võrasid vaadates paistavad suured ja okslikud puud terved.

Pruugib aga kuusetüvesid lähedalt vaadata, näeb neist mitmetel just selliseid kahjustusi nagu pildilt paistab. Nooremate kuuskede tüvede koor on esialgu kahjustamata, ju pole põdrad sinna sattunud. Haigused ja hädad on aastate taguses ajas tabanud esimestena kasvama hakanud puid.

Häving on tõenäoliselt saanud alguse esimestest põdrakraapsudest koorel, aga puu nende tõttu veel ei sure. Paraku on kuusk selline puu, kelle koorevigastused ei parane ja nii saab põdrahammustus kuusele saatuslikuks. Soojal ajal hakkab kuusk kooresse tekitatud vigastuskohtadest vaiku eritama, aga haav kinni ei kasva, tüvi on rikutud, puu nutab.

Pildil oleva puu rinnasdiameeter on umbes 28 cm. Kuusel on kallal ka juurepess ning võibolla muidki hädasid. Siiani on tüvi tuultele vastu pidanud, kuid rähnid on avastanud, et sealt võib toitu leida ja käivad puusse auke toksimas.

Nooremad ja siledakoorelised kuusetüved meelitavad kohale ka kooreüraskeid, vanadele ja korpas koorega kuuskedele need putukad eriti ei lenda, sest koore alla sisenemine on sellistel tüvedel vaevanõudvam kui õhemakoorelistele.

Palju on räägitud, et ega kuuskede istutamine endisele põllu- või heinamaale esimese puuliigina tark tegu ei ole, kuuske tuleks ikka metsamaale istutada. Põllumaale pidavat paremini sobima esimeseks kultuuriks mõni lehtpuu ja järgmise puuliigina võiks ka kuuse panna. Aga kui kuused omaniku tahtest sõltumata on põllul ise kasvama läinud, on omaette lugu.