Foto: Leili Mihkelson

Nii kuulmise kui nägemisega on sel väikesel röövlinnul kõik hästi. Aga kuna tema saakobjektideks on peamiselt väiksemat sorti tiivulised, keda ta jahti pidades ootamatult ründab, siis pimedal ajal neid linnukesi ju võtta pole, olgu nendeks siis tihased, puukoristajad või heal käbiaastal nagu tänavu ka kuuse-käbilinnud. Seepärast tuleb valget aega toidu hankimiseks kasutada.

Väike värbu, nagu ma neid hellitavalt kutsun, on ka ise ööpimeduses üsna kaitsetu näiteks suure öökulli - händkaku rünnaku ees, seepärast ongi ohutum tihedate okste vahel või puuõõnsuses öö mööda saata. Hommikul on hea koos värvulistega ärgata ja kõhutäiteks neist mõni kinni nabida. Hea õnne korral võib isegi uruhiireke kaku eineks osutuda.

Kohas, kus äsja värbkakku nägin, on neid kakkusid nii eelmisel sügisel kui ka sel kevadel olnud. Sadakond meetrit eemal vanas kuuse-haava segametsas sai isegi kaku pesaõõnsus haavatüves ära nähtud, mille läheduses noored kakupojad suve hakul häälitsesid ja vanematelt toitu mangusid.

Kui aastaid tagasi samas kandis sügisel kuusenoorendikku hooldasin, olid värbkakud tookord kuuseladvas minu tegevust pealt vaatamas. Küllap rohkem ikka võimalikku saaki passimas, oletan. Järelikult ongi see kant neile sobivaks elu- ja jahipaigaks osutunud.

Värbkakk tunneb end puuladvas üsna kindlalt ega lenda inimest nähes kohe minema. Pigem ootab seal üleval, et millal kahejalgne kogu ise eemale läheb ja teda rahule jätab.

Jahti ei tohi tõesti segada, sest selle õnnestumisest sõltub metsalinnu ellujäämine. Seda eriti talvisel ajal ja ka nüüd sügisel, mil jahipidamiseks sobivat valget aega ülinapilt on. Pikk külm öö ja tühi kõht võivad väikesele kakule saatuslikuks saada.