Leili metsalood | Liblikasuvi

Mõnel soojal ja päikselisel õhtupoolikul võib praegu, juulikuu alguses, kohata metsatee ääres arvukalt kollakas-oranžikaid liblikaid. Need on täpikud, minu pildil vist luhatäpikud.

Liblikad on üsna suured, tiibade ulatus kuni 4 cm. Nüüd laulu- ja tantsupeo ootuses tuletavad nad päiksepaistel mulle meelde rõõmsalt kollast muhu rahvariideseelikut.

Tuulevaikse ja sooja ilmaga kohtan metsateedel veelgi suuremaid, mustjaid, valgete laikudega haavalumikuid. Kui olen vanale taluasemele radasid niitnud ja rohi maas kõdunema hakkab, ilmuvad sinna järgmised suured ja tumedad liblikad, ühed mu lemmikud – kiirgliblikad.

Neid liblikaid ei kohta igal suvel, aga sel aastal on nad taas olemas. Pilt kiirgliblikast sai tehtud mitu aastat tagasi metsakeldri müüril. Ülapoolt vaadates on kiirgliblikas nagu helklev sametine iludus, kas pole? Tiibade alapoole muster on pruunides ja beežides toonides.

Kiirgliblikaid esineb Eestis kaht liiki – suur ja väike. Eespool jutuks olnud täpikutest on nad usaldavamad ja ka suuremad, tiibade ulatus kuni 6 cm.

Kiirgliblikaid on õnnestunud vahel ka oma higisele käele meelitada, pruugib vaid liblika läheduses paigal püsida, käsi välja sirutada, kannatust varuda ja oodata. Ilusale liblikale meeldib oma pika kollase londiga pesemata nahka kompida ja soolast higi imeda, samas ei põlga ära ka metslooma junnile lennata.