Harilik kopsurohi on väga kaunite värviliste õitega taim. Foto: Leili Mihkelson

Tavaliselt olen õitsvat kopsurohtu näinud ikka aprillikuus, kui ka sinililled ja ülased või jänesekapsas õitsevad. Aga sel aastal ongi kõik teisiti, sest talv jäi ju vahele.

Harilik kopsurohi on väga kaunite värviliste õitega taim. Õite värvus varieerub õrnroosast punakaslilla ja siniseni. Sageli kasvab see taim puhmikutena koos ja õitsemise ajal on need kogumid eriti ilusad ja värvilised.

Juba ammustest aegadest on kopsurohust valmistatud teed kasutatud hingamisteede haiguste leevendamiseks. Praegusel viirushaiguste ajal ongi asjakohane meelde tuletada, et häda korral pakub ka loodus leevendust.

Eesti inimeses on tõesti midagi ürgset alles, sest talle meeldib looduses liikuda, metsas ja rabades käia. See kõik tugevdab tervist. Egas muidu poleks nädalavahetusel nii palju rahvast perede kaupa linnadest välja sõitnud ja loodusesse tulnud. Jalutuskäik metsas või rabas mõjub tervisele kindlasti paremini kui hulgakesi kinnises saalis viibimine.

Linnalähedastele loodusradadele käima tulnud inimeste hulk leidis isegi meedias kajastamist ja küsiti, et äkki ei tohiks ikka raba laudteele korraga nii palju inimesi kokku lasta. Levitavad seal viirust. Samas küsiks – kuhu rahval mujale veel minna on? Inimestele looduses liikumiseks need laudteed ju ehitatigi!

Puidumüügist teenitud kasumi eest ja et rahvas omapäi tont-teab kuhu ringi luusima ei satuks.

Maal elamine võimaldab suuremat eraldatust ja vähem kokkupuuteid võimalike nakkusekandjatega. See on maainimese suur eelis linnarahva ees, kogunisti luksus.