Leili metsalood | Lodukaasik pokudega
Mätastarn on dekoratiivne taim igal aastaajal. Mulle meeldib ta just kevadel, kui pikad koltunud „juuksed“ on longu vajunud ning uued ja rohelised hakkavad lagipeas turritama.
Pildil olevas lodumetsa kaasikus avastasin alles sel kevadel, kui palju pokumättaid seal tegelikult on. Suvel varjab neid puude ja põõsaste rohelus ning talvel lumi.
Seda kaasikut tean ligi kakskümmend aastat, sest see asub minu metsakinnistu kõrval. Tol ajal, kui maad mõõtsime, oli see lihtsalt üks üksikute peenikeste kasehakatistega liigniiske maatükk raba lähedal, mille kõrvalt viis pinnasetee üles rabarinnakule, kus esimestel kolhoosiaastatel kaevandati loomade allapanuks või põldudele laotamiseks turvast.
Kased on vahepeal suuremaks kasvanud, aga neid piinab liigvesi, millele aitavad kaasa ka koprad, kes aegajalt sulgevad rabaäärse oja allpool tammidega ja mis omakorda põhjustab ülemistel aladel üleujutusi. Ehkki vahepeal käivad jahimehed kopratamme lõhkumas ja vett lahti päästmas, ei mõjuta see rabaäärse metsa seisundit kuigi palju.
Rabasse tõusva tee ääres on praegu kõik kraavid ja lohud vett täis ning sealt kostab konnade pulmahääli. Vaatamata majandatava tulundusmetsa staatusele jääb kogu ojaäärne piirkond ikkagi metsikuks ja looduse meelevallas olevaks paigaks otse looduskaitseala naabruses. Sihvakat palgimetsa sealt ei leia, looduselamusi aga küll.
