Inimene on ikka üks omakasupüüdlik tegelane, sest hindab loodusväärtusi kasulikkuse mõõdupuu järgi. Mets pakub huvi seal kasvava puidu pärast, mida me oma eluvajadusteks raiume, mida saab müüa ja rahaks vahetada.

Metsas kasvavad seened pakuvad huvi sel määral, kuivõrd need süüa kõlbavad. Teadlased vaatavad samadele asjadele laiema pilguga ning püüavad inimkonnale loodust lahti seletada.

Metsas kõndija ei pruugi kuigi põhjalikult looduses toimuvatesse protsessidesse süveneda, ometi märkab ta ilu enda ümber, näeb värve ja tunneb lõhnu. Isegi kõdunevas puutüves võib peidus olla kirjeldamatu elurikkus bakterite, sammalde, samblike ja seente näol, aga see jääb enamasti tähelepanuta.

Nägin metsaservale maha jäänud kuusenottidel kasvavaid sügiskogritsaid ja märjale värvilisele puidupinnale tärganud püstiseid ja sarviliseks hargnevaid tillukesi valgeid seeni. Võimalik, et tegemist ongi mõne sarvikuliigiga. Sellised torikseened on olemas.

Metsaomanikena me tegelikult ei tunne osakestki sellest tillukesest maailmast, mis igapäevaselt meile metsas silma ei hakka ning mille tähtsusest looduses pole teadlikud. Oleme õppinud puid kasvatama ja hooldama, peame vihast võitlust ulukite ja sitikatega, kes meie püüdlusi tulutoovat puitu kasvatada justkui ära nullida üritavad. Meile sisendatakse, et iga surev ja kõdunev puutüvi oleks nagu raisku lastud materiaalne väärtus.

Ongi omaniku jaoks otsustamise ja valiku koht, kas ikka peab metsas kõik steriilne ja inimese mõõdupuu järgi tulutoov olema? Või jätaks mõne nurgakese looduse meelevalda ja mõnikord võtaks endale vaatleja rolli.