Leili metsalood | Looduses on märke sügise lähenemisest
Ometi nägin jõe ääres ühe loodusemärgi sügise lähenemisest ära – vaher oli end ehitunud punasesse rüüsse. Kasekollast on siiski napilt ja needki üksikud lehed pudenevad kiiresti maapinnale, et inimest suve paratamatu lõpuga mitte enneaegselt kurvastada.
Kesk-Eesti kuusemetsad on praegu seeni täis. Kui vähem kui nädal tagasi oli kivipuravike aeg ja võiseeni veel polnud, siis nüüd ütles mu sisetunne, et on õige aeg minna. Ja kuhu mujale, kui ikka kodumetsa, kus tean neid kolmes kindlas kohas kasvavat. Ikka vanades kuusikutes, kus maapind samblane. Mujalt ei tasu võiseent otsida.
Ainuüksi võiseente pärast olen mõne kuusetuka jätnud raiumata, olgugi, et puudel vanust 120 või mõnel puul koguni 140 aastat, nagu aastaringide lugemine ühe talvise raie ajal näitas. Need on vanaisa nooruse aegsed kuused. Räägitagu saja-aastaste kuuskede mädanemisest mida tahes, tegelikkuses alati nii ei ole. Eks igal rääkijal ole jutule oma põhjendus.
Minu kodumetsa n-ö ülekasvanud kuused on terved, elusad (ja moodsate saeveskite jaoks liiga jämedad) – las nad siis seista metsa iluks ja kasvatada enda ümber sügiseti võiseeni. Keskealisest või noorest metsast võiseeni otsida ei tasu. Selline on minu kogemus.
Peale võiseente on samas metsas veel kolooniate kaupa kuuseriisikaid. Neid on igas vanuses ning nooremad pole ussitanud. Suuri ei tasu lõigatagi, las jääda metsa alla „seemneks“.
Võiseentest veel niipalju, et koju jõudes puhastan kübarad vee ja harjaga metsaprahist puhtaks, panen suurde nõusse ja valan külma vee peale. Leotamine vähendab seente kibedust. Järgmisel päeval loputan seened veel puhta veega üle ja panen potti keema. Kui köögis ei taha auru pärast seeni kupatada, teen tule õue kivide vahele ja keedan võiseeni seal. Pärast pesen külma veega üle ja panen nõrguma. Edasi võib väiksemaid kübaraid marineerida ja suuremaid soolaseentena soolata. Soolaseentest saab talvel salatit, sousti või pirukatäidist.
