Võtsin kuusekultuuride hooldamise vahel päeva puhkamiseks, et valutav selg natuke rahu saaks. Eks ole seda tööd päris hulk aastaid juba tehtud ka, seega töövõtted käpas ja esimene paagitäis läheb ludinal. Siis ühel hetkel hakkab selg tunda andma ja edasine päev kulgeb juba ennast sundides. Aga jonn muudkui käsib, et mis ise tehtud, see hästi tehtud.

Kasutasin puhkamise päeva ühes teises metsas käimiseks, kus peale sajandivahetuse harvendusraiete rohkem midagi pole teinud. Kunagisele looduslikule heinamaale kasvanud mets oma erivanuseliste puudegruppidega pakub igal aastaajal miskit vaatamisväärset. Asukoht kaitseala ja raba kõrval meeldib ka metsaelanikele.

Teisel pildil on sealsest metsast üks vana pahaga kask. Tegin terve galerii jao pilte erilistest puudest ja puudegruppidest, mis oma kõveruse, õõnsuste või kaugele välja sirutuvate harudega mäletavad sõjaeelseid aegu, mil metsaheinamaal tehti loomadele heina ja pandi seda sinnasamasse kuhjadesse. Talvel toodi hein reega lauda juurde.

Paljud talumetsad ongi tervikuna nagu pärandkultuuriobjektid ja seda teavad vaid veel elus olevad kohalikud inimesed. On viimane aeg lugusid mäletavad inimesed üles otsida, lood kirja panna ja alles hoida ning mets saab lisaväärtuse.