Foto: Leili Mihkelson

Üle mitme aja, mis kulus muudeks toimetusteks, tekkis jälle võimalus oma metsaradadel käia. Väga vaikne oli, tuul ei liigutanud oksi ega puhunud kuuskedele sadanud lund maha. Pildil olevad kuused istutasime 2003.aastal ning vaatamata tugevate kitsekahjustuste järgsele põdemisele on neist kenad puud sirgumas.

Värskele lumele oli rebane oma jäljerea maha jätnud. Jõe ääres silla ja lauavirna vahel olid hiired korraliku liikumistee lumme sõtkunud. Paistab, et hiired on talvekorteriks just lauavirna valinud, kus koormakate peal ja maapinnal virna all ka vaba liikumisruumi, võib-olla koguni mõni panipaik talvevarude jaoks. Järgmine kord võtan natuke tammetõrusid kaasa ja saab näha, kes need siis metsas endale viib, kas linnud või hiired. Mul paar pangetäit tõrusid kodus varuks.

Ma ei väsi imetlemast tänavust erakordset kuusekäbiaastat. Iga vähegi täisealiseks saanud kuuse otsas paistavad käbid. Suurtel vanematel puudel on käbid suured ja seemnetest punnis, noorematel kuuskedel üsna peenikesed, sõrmejämedused, rohkem vaatamiseks ja ilu pärast. Käbiseemet jagub talvetoiduks nii lindudele kui oravatele. Peaasi, et liiga tormiseid päevi ei tuleks, mis käbikoorma all raskeid ladvaoksi või koos nendega ka terveid kuuski maha murraks.