Foto: Leili Mihkelson

Käes on maikellukeste aeg, ehkki lehtede vahel märkan sel korral tavapärasest vähem õisi. Laskun põlvili ja kummardun õiekobarat nuusutama. Seda lõhna ei saa segi ajada teiste metsalillede omaga, see on vaid piibeleheõie lõhn. Või kui veel mõnd teist võrratut metsaõielõhna meenutada, on see ööviiuli oma juunikuus, selle imeliselt lõhnava orhidee, kahelehise käokeele oma.

Juba hulk aastaid ei murra ega korja ma metsalilli lihtsalt selleks, et neid koju vaasi viia ja sealt peagi ära visata. Metsalilled on kõige ilusamad just seal, kus nad kasvavad. Metsalillede vaatamiseks ja nuusutamiseks tuleb loodusesse minna ning need jätta sinna, kus nende kasvukoht.

Arvan, et ega kõik aialillede kasvatajadki raatsi oma peenralt õisi lõigata, pigem käivad neid seal hooldamas ja imetlemas. Elusast õiest on rõõmu kauemaks kui murtust.

Võimalik, et maikellukeste kimpu õnnestub päev-paar vaasis hoida, samas tean, et kullerkupuõied vajuvad üsna kohe pärast murdmist longu ega taha end ka hiljem vaasivees sirgu ajada. Miks siis peaks neid üldse murdma. Kohti, mis veel kümne aasta eest olid kevadeti kullerkupukollast täis, on jäänud vähemaks.

Jahenenud ilmad ja vihm pidurdavad hilisemaid õitsejaid. Lodjapuu alles ootab oma aega ja vanal taluasemel seisva suure kastani küünlataolised õied polnud nädalavahetuseks veel lahti läinud. Loodus annab inimestele seeläbi võimaluse õite ja lõhnade imelisest ajast kauem osa saada.