Leili metsalood | Maitsvad loodusannid

Aeg võtta suvest viimast, sest kümnekonna päeva pärast algab kalendrisügis. Veel on lehtpuud rohelised, kasekuld ja haavapuna alles vaevuaimatav.

Soojad ilmad ja päike on tänavu nii õuna- kui marjasaagile hästi mõjunud. Kõik nad on päikeselt ammutanud magusust ja värve.

Tegin tiiru oma noorpõlveaegses männimetsas, kust erinevatel aegadel nii mustikaid, pohli kui seeni on korjamas käidud. Tahtsin veenduda, kas tõesti on tänavu nii kehv seeneaasta nagu räägitakse. Tõesti on. Kuiva männimetsa liigid, nagu kitsemamplid, pilvikud, kukeseened ja võitatikud on närbunud ja seeni on väga vähe. Riisikaid pole üldse.

Seevastu võib kohati pohli korjata. Juba õitsemise aeg andis lootust, et pohli tuleb. Lagedatel mätastel on marju hõredalt ja need on väikesed. Kuivuse tõttu, arvan.

Varjulisemas kohas puude all nägin ka ilusamaid marju. Aga mis olulisem – pohlad on sel aastal tublisti päikest saanud ning nad on magusad. Sellistele ei saa vastu panna, tuleb kohapeal süüa, kuni keel kare. Tean varasematest aegadest, et pohlal käies pistsin marju harva suhu. Teine asi oli mustikatega, neist isu täis ei saanud, ikka sai söödud ja korjatud vaheldumisi – peotäis suhu, peotäis korvi.

Jõhvikal pole ma enam mitu aastat käinud, pole kambajõmme, kellega minna. Rabasse ei riski sellises vanuses enam üksi marjule minna, nii igaks juhuks. Jõhvikaid noppides on vastupandamatu soov pista suuremaid marju ka suhu. Nemad ei tee keelt karedaks nagu teevad pohlad.

Kokkuvõttes on looduses rikkalik saagiaasta. On kuusekäbiaasta, pihlamarjade ja sarapuupähklite aasta ning rahuldav metsamarja-aasta, heast viljasaagist põllul ja punapõsksetest aiaõuntest rääkimata.