Foto: Leili Mihkelson

Mees kõrgel puu otsas saagis oksi ja kukutas neid ülalt alla. Arborist oli kutsutud tänavavalgustusliinile ohtlikuks muutuvaid puid kärpima. Üks kuivanud jalakas oligi juba oksteta ja seisis tee ääres nagu post. Teise puu kallal oli mees parajasti ametis.

Ma tean, et ohtlike puude okste ja latvade lõikamisega tegelevaid mehi nimetatakse arboristideks ning olin nende meeste tööst videoid ja pilte näinud, aga kui keeruline amet see tegelikult on, nägin nüüd oma silmaga suisa kodutee ääres ära.

Üks oksteta jäänud kuiv puutüvi juba seisis uhkelt püsti ja mees vinnas end trosside ja rihmade abil järgmist saagima. Enne koristas ta teele kukkunud oksad ära ja rääkisime ka paar sõna juttu. Oma ameti kohta ütles ta, et see aitab keha vormis hoida, jõusaali polevat vaja minna.

Minu arvates peab arboristiks õppijal piisavalt julgust ja osavust olema ning kõrgust ei tohi karta. Ja puid peab tundma, oskama nende tervist, tugevust ja kandevõimet hinnata, et ohtlik amet elule ja tervisele saatuslikuks ei saaks. Oksa, millele toetud, ei maksa saagima hakata.