Leili metsalood | Meie ühine mets
Sellist väljendit kasutas RMK peametsaülem riigimetsa kohta läinud reedeses Postimehes. Kõigi oma küll, aga tegelikult? Rumal rahvas olgu vait, sest nad ei tea ega tunne asja.
Ma ei ole siiani kahelnud, et riigimetsa majandamisel teevad otsuseid haritud ja kogenud metsamajandajad. Viimasel ajal aga lööb see usk minus kõikuma. Arvasin, et riigimetsas on kõik kontrolli all, sest metsi hooldatakse ju hästi ja suuri lagedaid tekitavad vaid maid kokku ostnud erametsafirmad. Nüüd on asi ümber pööratud ja lageraiumine riigimetsas järjest intensiivsemaks läinud.
Mis on juhtunud, mille tagamaid minusugune vana ja ajast maha jääma kippuv erametsaomanik, olgugi agar metsas liikuja, ei oska enam seletada?
Julgen öelda, et oma metsa tunnen üsna põhjalikult, sest käin seal vaat et iga päev. Rõõmustan noore metsa kasvamise üle ja mäletan, millised samad kohad 25 aastat tagasi olid ja mida tol ajal tehtud sai. Mõnes kohas hoian vana metsa võimalikult kaua alles, sest see on mu kodumets, lapsepõlvekaaslane.
Ümbruskonna riigimetsi tean peaaegu samavõrd kui kodumetsa, sest paljud jäävad minu liikumisradadele. Pildil on riigimetsa vääriselupaik minu metsa kõrval. Sellesse metsa raiuma ei tulda ja järjest huvitavamaks see läheb. Näiteks pakub vana haab uurimist rohkem kui oskusi jagub.
Millal viimati mõnd asjameest riigimetsas kohtasin, ei mäletagi. Vana metsavaht, kes kunagi 90ndatel ikka liikus, pole enam elavate seas. Metsakorraldaja ehk satub mõnikord puid üle lugema. Ma ei tea, kas metsniku ametit üldse olemas ongi või teeb arvutiprogramm ka nende töö ära.
Nii tundubki, et riigimetsas käivad vaid tegelikud omanikud: kohalik rahvas, marjulised-seenelised ja jahimehed, sest palgalisi metsateenijaid kohtab harva. Metsas liikuv rahvas ehk omanikud näevad ja teavad metsast oluliselt rohkem kui mistahes tiitliga kaugelt harva ilmuv tegelane, olgu see või metsaülem.
Ühel päeval tulevad masinad, tõmbavad platsi lagedaks ja viivad puud ära. Need on puud marjuliste, jahimeeste ja külarahva ühisest metsast, mille kohta pole õigust midagi arvata või öelda. Hing jääbki valutama.
