Selle metsa ostsin 2000ndal vabade maade erastamise käigus ning 2002/2003 talvel lasin mõnel eraldisel harvendusraie teha. Vesistesse kohtadesse ei üritanudki üksikpuid välja nokkima minna. Vanad okslikud heinamaakased ja haavad seisavad seal siiani puutumata. Kuivemate mätaste peale on kuuski, kaski ja sangleppa tulnud.

Maatükk oli enne sõda mitme lähedal oleva talu ühine metsaheinamaa. Ühe heinaküüni aluse jäänukid peaksid kusagil puude all aimatavad olema, kuid neid otsima ma seekord ei jõudnud. Loodus pakkus tohutult vaatamist ja rahu.

Mind huvitas kõige rohkem, milliseks on muutunud need eraldised, kus 15 aastat tagasi tegime harvendust. Silmnähtavalt on kuused-kased kõrgemaks kasvanud. Männienamusega tükil, kust sai üsna julgesti kaske ja vanemaid kuuski välja raiuda, on samuti toimunud muutused. Männid on sihvakamaks sirgunud, samas on raie ajal alles väiksed kuused juba latipuudeks kõrgunud.

Kui aastaid tagasi rõõmustasin, et nüüd on minulgi väike kena männitukk olemas, siis teise rindesse kasvanud kuused muudavad selle koha pigem männi-kuuse segametsaks. Kas see on hea või mitte, mina ei tea. Pean vist kutsuma metsakonsulendi vaatama ja temalt nõu küsima. Ka vanade haruliste üksikpuude kohta.

Mets asub tuultest varjatud piirkonnas, kus kaitseala poolses küljes on oja, selle taga puutumatuna seisnud rabaäärne kaitsemets, mille järel hakkab rabarinnak koos seal kasvavate mändidega järjest ülespoole tõusma, takistades lääne- ja loodetuulte jõudmist minu metsani. Nagu vanajumala seljataga oleks.